Kinos Artis näidati 18. aprillil Saksa Filminädala raames Christian Bergeri 2009. a valminud dokumentaalfilmi „Beethoveni projekt“. Filmis jälgitakse, kuidas dirigent Paavo Järvi ja Bremeni Kammerfilharmonie muusikud valmistuvad Beethoveni kõikide sümfooniate ettekandeks neljal järjestikulisel päeval Beethovenhalle’s Bonnis.

Selle muusikalise maratoni kulminatsiooniks on Beethoveni 9. sümfoonia ettekanne, mida jälgivad tuhanded inimesed suurelt ekraanilt ka väljaspool kontserdisaali. Eesti dirigendi triumf saksa muusikakultuuri südames on tõesti muljetavaldav.

*

Fakt, et saksa plaadifirma tegi Paavo Järvile ettepaneku plaadistada kõik Beethoveni sümfooniad, räägib juba ise enda eest. Et selle hiigelprojekti ettevalmistamisest ka film tehti, näitab kuivõrd kõrgelt Paavo Järvit dirigendina Saksamaal hinnatakse. See on suurem saavutus kui Ameerikas läbilöömine, sest Saksamaa on sügavate muusikatraditsioonidega maa, kus on häid muusikuid jalaga segada.


Film kulgeb heas tempos ja on huviga jälgitav. Igale Beethoveni sümfoonia proovile järgnevad Paavo Järvi ja ühe orkestri pillimehe kommentaarid. Seejärel tuleb
katkend kontserdist puupüsti täis Beethovenhalles. Beethoveni kõikide sümfooniate ettekanne on Bonni muusikapidustuste tõmbenumbriks – siia sõidetakse
kokku kogu maailmast.



Samas tutvustab film Paavo Järvi sünnimaad Eestit. Näeme Paavot dirigeerimas ühendatud sümfooniaorkestrit Tallinna Lauluväljakul ja suvisel
vastuvõtul president Toomas Hendrik Ilvese residentsi roosiaias.



Minu jaoks on kogu filmi „rosinaks“ Paavo Järvi täpsed ja vaimukad kommentaarid. On ju meil kõikidel oma ettekujutus Beethoveni sümfooniatest ja kui Paavo filmi algul teatab, et 21. sajand vajab Beethoveni uutmoodi interpreteerimist, tõstab see kohe uudishimu lakke. Paavo suudab tõesti üllatada, ja seda juba esimeses proovis Beethoveni 1. sümfooniaga, kus rõhutakse helilooja huumorimeelele.


Teise sümfoonia kohta ütleb Paavo, et siin on tunne, et klassikalise sümfoonia vorm on Beethovenile kitsaks jäänud ja ta tahab sellest välja rabelda.


Kolmas sümfoonia „Eroica“ oli sensatsioon juba kohe
pärast teose valmimist. Paavo nimetab Kolmandat
revolutsiooniliseks sümfooniaks, sest see oli omas
ajas midagi täiesti uut, midagi niisugust ei osatud
oodata. Huvitav on seegi, et aeglasest teisest osast on Paavo kujundanud militaarse kallakuga matusemuusika, kus timpanid on tõstetud lausa solisti seisusesse.


Neljas sümfoonia on nagu puhkepaus enne tormi – Viienda „saatuse koputus“ kõlab tõesti judinaid tekitavalt. Kui põnev on kõiki Beethoveni sümfooniaid järjest kuulata! Nendes peegeldub nii Beethoveni isiklik saatus kui kogu tema ajastu suurejoonelisus.


Pastoraalsele kuuendale järgneb tantsuline Seitsmes, sellele Kaheksas, kus geniaalne looja püüab hullumeelse huumori taha peita suurt isiklikku traagikat - kuulmise nõrgenemist.

Lõpuks saabub hetk, mida alateadlikult oled kogu aeg oodanud – kõlama hakkab Üheksas sümfoonia.
Selle sümfoonia dirigeerimine on Paavo Järvi sõnul oluline loominguline verstapost.

Selleks, et jõuda 4-päevase Beethoveni-maratoni finaali, tuleb olla oma ala meister ja rohkemgi veel, sest 9. sümfoonia ettekanne on Saksamaal peaaegu et rahvuslik pidupäev. Publikumenu paneb Paavo Järvi muidu tõsise näo särama. Veekalkvel silmil käib ta publikule kummardamas ja oma triumfi nautimas.

Märkmed: