Maailmakuulus helilooja Ludwig van Beethoven (1770—1827) on sündinud Bonnis. Muusikaarmastajale ei pakuta Reini linnas mitte ainult rohkelt kontserte, vaid ta võib astuda sisse ka noodikunstniku kodusse ja hingata seal sisse mõnusat klassikaõhku — geniaalse muusiku vanematemaja vanalinnas on hästi säilinud
www.beethoven-haus-bonn.de.
Helikunstniku sünnimetropol pole unustanud oma suurt poega. Igal aastal organiseeritakse Saksamaa endises pealinnas Beethoven-festival, mis on alati pühendatud eri teemale. Tänavuse kontserditesarja motoks oli „Võim. Muusika“, kus klassikasõbrad said kuulda Beethoveni nootidega kirja pandud poliitilist testamenti. Festivali avakontserdil tulid ettekandele helilooja overtüür nr. 3 op. 72 ooperile „Leonore“ ja 9. sümfoonia neljale soolohäälele. Dirigeeris taas Paavo Järvi, juhatades üht oma saksa orkestritest — Breemeni Kammerfilharmoonikuid. Solistidena esinesid Christiane Oelze (sopran), Annely Peebo (alt), Steve Davislim (tenor) ja Matthias Goerne (bariton).
Lisaks Beethoveni teostele esitati ka Arnold Schönbergi (1874—1951) „Ode to Napoleon Buonaparte“ , mis on kirjutatud Lord Byroni luuletusele. Pruunsärklaste eest USA-sse emigreenud muusik töötab inglise romantistliku autori ülistuslaulu kaudu läbi oma isiklikke tundeid Hitleri vastu. Byroni kirjutatud sõnu vabaduse järele deklameeris meie aja populaarseim austria helilooja, dirigent ja kontrabassimängija – HK Gruber. Klaveril saatis teda Stefan Litwin, keelpillikvartetis mängisid Breemeni Filharmoonia muusikud.
Leonore III ja kurikuulus sümfoonia nr. 9 Beethoven kirjutas oma kuulsaima overtüüri 1806. a. alguses. Ehkki publik armastas seda teost, võib seda pidada ka ebaõnnestunuks, sest kui helikunstnik läks tülli Viini teatri omanikuga, eemaldas ta ooperi pärast teist etendust kavast. Neli aastat hiljem lasi ta selle aga ikkagi trükkida lootuses, et kunagi avaneb uusi esitamisvõimalusi. Ta ei eksinud.
9. sümfoonia esiettekanne toimus 7. mail 1824 Viinis. Autor ise kirjutas partituurile: „Sümfoonia lõpukooriga, Schilleri ülistuslaulu järgi. Pühendatud Tema Majesteet Preisi kuningale Friedrich Wilhelm III-le, sügava austusega Ludwig van Beethoven, 125. teos.“ Juba sümfoonia komponeerimise ajal kirjutas Beethoven visandiplokki: „Laulgem surematu Schilleri laulu.“ Teost võib pidada humaansuse hümniks, sest selle helidest kõlab Prantsuse revolutsiooni võitlushõngu: „Kõik inimesed saavad vendadeks...“ Mitmed diktatuurid on seda Beethoveni üht enim mängitud teost ära kasutanud. Muusikal on ju teatavasti suur võim, ta väljendab kõiki erinevaid emotsioone: rõõmu, muret, ahastust, õnne, naeru ja nuttu. See sümfooniast on pärit ka Euroopa Liidu ametlik hümn.
Paavo Järvi ja Breemeni filharmoonikud Juba neli aastat töötab Paavo Järvi Breemeni ainulaadse orkestri kunstilise juhina, kus liikmed majandavad ennast ise. On lindistatud juba pea kõik Beethoveni sümfooniad. Miks just selle orkestriga, on küsinud orkestrijuhilt sajad ajakirjanikud. „Asi on väga lihtne. Kui me kümme aastat tagasi mängisime koos Beethovenit, siis tekkis mul kohe mõte: kui ma kavatsen kunagi lindistada selle helikunstniku sümfooniaid, siis ainult selle orkestriga. Meie omavaheline keemia klapib suurepäraselt. Viis, kuidas Breemeni filharmoonikud seda muusikat mängivad, vastab pea täielikult minu arusaamale. Orkestri liikmed ei saa mitte ainult selle muusika stiilist aru, vaid nad oskavad minna ka partituuri sügavustesse. Cincinnati orkester on samuti väga hea, kuid neile sobivad rohkem romantika või 20. saj. suure dimensiooniga teosed.“
Sageli küsitakse ka, kas muusikamaailm vajab üleüldse enam Beethoveni sümfooniate lindistusi. Paavo Järvil on siingi vastus valmis: „Jah, tõepoolest, küsimus on igati õigustatud. Võib isegi tunduda hullumeelsusena, kuid me ise arvame, et kui oleme projekti lõpetanud, siis võime ikkagi anda sellele muusikale individuaalse kõla. Eks hiljem otsustavad muusikasõbrad, kas neile meie nägemus meeldib. Olen arvamusel, et Beethovenit võib alati enda jaoks uuesti avastada. Kuulasin omal ajal Furtwängleri, Bruno Walteri, Klempereri ja Knappertsbuschi lindistusi, mis mõjutasid minu arusaamasid Beethovenist. Muidugi ei soovi me seda heliloojat uuesti avastada, kuid soovime rohkem minna sügavusse ja analüüsida nooditeksti kriitiliselt.“ Ameerikas elaval eestlasest orkestrijuhil pole põhjust muretsemiseks — kriitikud on olnud uute lindistuste vastu vägagi heatahtlikud, rohkelt on sadanud ka ülistussõnu.
Ajalehes Kölner Anzeige avaldab Paavo Järvi sügavat muret selle üle, et Venemaa ründas Gruusiat: „Moskva ei ole ennast muutnud. Kaukaasia sündmused on õpetuseks kõigile endistele nõukogude rahvastele. Kuigi iseseisvunud, ei või ükski riik tunda ennast turvalisena. Nõukogude mentaliteet elab ikka edasi. Sellisel väikesel maal nagu Eesti, peab olema palju tugevaid lääneliitlasi — Euroopa Liit ja NATO. Ma loodan, et Gruusia sündmused hoiatasid Läänt. Kuid lääneriigid on moraalselt nõrgad, nad kardavad sõjaliselt sekkuda konflikti.“
Avakontsert võeti Bonnis väga südamlikult vastu. Kohal oli mitmeid saksa prominente. Küsitlesin muljeid mh Saksamaa Põhiseaduskohtu endiselt presidendilt Jutta Limbachilt, kes juhib praegu Goethe instituuti. Ta oli Paavo Järvist ja Breemeni muusikutest vaimustatud: „Tõesti, teie kaasmaalane on suurepärane. Ma kuulasin teda täna esimest korda, minu abikaasale pole Järvi aga sugugi mitte tundmatu nimi.“ Ka Helmut Kohli valitsuse tööminister Norbert Blümil oli jagada ainult kiidusõnu. Vastuvõtul tuli ta koos abikaasaga minu juurde kontserdimuljeid jagama. Peale eelpoolnimetatute käisid Paavo Järvit õnnestunud kontserdi puhul õnnitlemas liidu rahandusminister Peer Steinbrück, Bonni pealinnapea Bärbel Dieckmann, eksvälisminister Hans-Dieter Genscher koos abikaasaga jmt.
Solistina laulis kontserdil ka Viinis elav eestlanna Annely Peebo, kes ütles: „Eks ikka õnnestunud kontsert, Paavo on ju fantastiline.“
Sel õhtul jäid Beethoveni sõbrad koos dirigendi, solistide ja orkestrimuusikutega Reini jõe kallastale veel pikaks ajaks muljeid vahetama.
