Moskvas lõppes hiljuti vähest tähelepanu pälvinud võitlus, mis keerles maailma ühe vanema rahvusvahelise kristliku heategevusorganisatsiooni — Päästearmee ümber.

Juba seitse aastat oli Moskva linnakohus süüdistanud Päästearmee kohalikke filiaale ettevalmistustes kehtiva riigikorra kukutamiseks. Moskva kohus lükkas järjekindlalt tagasi Päästearmee püüded selgitada tõetruult oma organisatsiooni iseloomu ja tegevust. Nüüd tõi asjasse pöörde Euroopa Inimõiguste Kohus. Washington Post'is kirjeldab lehe Moskva korrespondent Peter Finn olukorda järgmiselt: „Vene kohtute menetlustes oli Päästearmee igas etapis kaotanud oma katse ümber lükata argumenti, et kuna tema liikmed kannavad mundreid ja omavad sõjaväelisi auastmeid, on Päästearmee näol sisuliselt tegemist ühe välismaise paramilitaristliku organisatsiooniga. 2000. a leidis Moskva kohus, et Päästearmees praktiseeritav „kasarmudistsipliin“ teeb tõenäoseks ta võimaliku osalemise kehtiva riigikorra vägivaldses kukutamises.“

Finn jätkab: „Kuid käesoleval kuul langetas Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse, et Moskva linn on rikkunud (Päästearmee) usu- ja koosolekuvabadust. Otsus sedastab, et Päästearmee struktuur ja normid on spetsiifilised vahendid tema kui usulise kogukonna siseelu organiseerimiseks ning et on võimatu tõsiselt väita, nagu oleks ta (kohalik) filiaal pooldanud põhiseaduslike sätete vägivaldset muutmist.“ (WP, 23. okt.)

Euroopa Inimõiguste Kohus valvab Euroopa Nõukogu poolt koostatud leppe „Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitsmise Konventsioon“ täitmist. Euroopa Nõukogu kui Euroopa Parlamendi esindusorgani poolt kogutud tõendusmaterjali inimõiguste rikkumise kohta loetakse üheks autoriteetsemaks maailmas.

Venemaa ratifitseeris ülalmainitud konventsiooni a 1998, lugedes selle sätted enda kohta siduvaks, kirjutab Washington Post.

Ka Moskvas tegutsev Slaavi Seaduse ja Õiguskorra Keskus, mis toimis eelnimetatud kohtuprotsessides Päästearmee kaitsjana, jagab Euroopa seisukohta. Finn tsiteerib keskuse juristi Vladimir Rõhhovskit, kes on öelnud: „Moskva linnakohtu argumentatsioon on uskumatu. See paneb pea pööritama.“

Ühes G. B. Shaw tippteoses, näidendis „Major Barbara“ (1905), võitleb Päästearmee üks juhtivaid ohvitsere Barbara oma isa, hiigelrikka relvatöösturi vastu, taotledes vaesuse kaotamist maailmas; igasuguse relvatoodangu lõpetamist; tööliste ühinemist Päästearmeega – lühidalt: oma isa ettevõtte lammutamist. Vana satiirimeister Shaw lahendab aga olukorra nii, et teeb Barbarast firma peadirektori, kes lubab tulevikus toota ainult relvi, mis kaitsevad kristlikku armuõpetust.

See detail tekitab aukartust Päästearmee ees. Mis on 100 aastaga muutunud? Mitte palju. Aastal 1905 nägi iiri juhtiv sotsialist Shaw Päästearmees jõudu, millega võis kukutada kapitalistliku korra, kuna aastal 2006 kardab Moskva kohus maailma hukkumist mingis Päästearmee dzhihhaadis, mis muudab maailma kristlaste kalifaadiks.

Major Barbara — kui ta astuks literatuurist Moskva kohtusse — oleks kindlasti meeldivalt üllatatud, nähes oma armeed lõpuks maailma ümber korraldamas.

Märkmed: