Paar soovitust Reformierakonnale ehk kuidas tõsta sisehääletuse usaldusväärsust
Arvamus 07 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Andres Herkel 2013-06-06
Reformierakonna hääletusskandaal pole midagi, mille üle poliitilised konkurendid rõõmustada võiksid. Kuna Kristiina Ojuland on rahvusvahelise tuntusega poliitik, siis on toimunu seda mainetkahjustavam. Kristiina on seisnud demokraatlike väärtuste eest Venemaal, Valgevenes ja mujal, sestap on nende riikide võimuesindajail nüüd lihtne osatada, et vaadake, milline on meie kriitik.

Juhtunust tuleb teha mitu järeldust ning erakondade sisevalimiste korrastamine on üks peamisi. Parafraseerida Eerik Krossi võiks rahvusvahelised vaatlejad kutsuda kohalike valimiste asemel hoopis erakondade sisevalimistele.

Minule on sisedemokraatia nõrkus selge hiljemalt alates IRL-i 2010. aasta Suurkogust, kuid tegelikult on probleem palju vanem. Aga varasemad juhtumid pole minu jaoks nii tugeva isikliku kogemusega seotud ja sestap mõistan ka seda, et kõrvalseisjal ongi toimunust raske aru saada. Kuna mu kogemused on just IRL-iga seotud, siis püüan kirjeldada paari nõrkust, mida Reformierakonna süsteem endas sisaldab ning millest IRL suutis suurivaevu lahti öelda.

Kõige enam vajame usaldusväärseid elektroonilisi valimisi erakondade sees. See on võimalik, sestüleriigilistel valimistel toimuv elektrooniline hääletus on usaldusväärne. Olgu see tõesti ID-kaardil põhinev avalik teenus, mida erakonnad saavad sisse osta. Seni aga on oravavõrk kahjustanud elektrooniliste valimiste mainet sama palju kui kõik Keskerakonna senised jõupingutused kokku.

Kuid alustame kaugemalt. 2010. aasta eestseisuse valimised ehmatasid paljusid IRL-i staažikaid liikmeid, kel oli raske mõista, et näiteks Siim Kabrits osutus sisevalimistel oluliselt populaarsemaks kandidaadiks kui Tunne Kelam. Kahtlejatele püüti küll selgitada, et saadagu aru, Kelami aeg hakkab ümber saama ning noored tublid tulijad koputavad uksele.

Kuna see eriti veenev seletus polnud, siis idanes lõpuks mõte võtta kasutusele elektrooniline hääletus. Teoreetiliselt peaks usaldusväärne e-hääletus eemaldama suures organisatsioonis need anomaaliad, mis on tingitud poliitikas vähekogenud liikmete värbamisest ja bussidega kohaletoomisest. Riigikeelt mittevaldavate kalurite ja kõikvõimalike paranähtuste mõju väheneks. Tehnilist valmisolekut uurides selgus aga, et taskukohane oleks umbes selline süsteem, nagu see on Reformierakonnal. Õnneks jätkus toona mõistust sellele „ei“ öelda. See võis päästa IRL-i Reformierakonna praegusest saatusest.

Toonast sisevalimiste toimet analüüsides torkas silma ka see, et erakonna eestseisus allutati ühe tiiva kontrollile väga lihtsa mehhanismiga. Kõigil hääletajatel oli sisevalimistel hääli poole jagu valitava kogu suurusest. Kui valitava kogu liikmeid oli paaritu arv, siis tuli see jagatis suurendada järgmise täisarvuni. Seega võimaldas nn. paketthääletus kontrollida eestseisuse enamust. Mart Laarile esimehena võis see meeldida või mitte, kuid ta pidi sellega arvestama.

Kui aga bravuurikas võimutiib kiige üle võlli keeras, siis järgnes nn. kampsunite protest. Pärast uskumatult pikka vaidlust otsustati, et edaspidi võiks kõigi erakonna kogude valimisel olla liikmeil hääli ruutjuure jagu valitava kogu suurusest. See muudab paketthääletuse keerulisemaks ning ma loodan, et IRL-i edasises arengus mäletatakse seda parandust hea sõnaga.

Reformierakonna puhul on hääletusskandaali algusest saadik juttu olnud 14-st häälest 14 eestseisuse liikme valimisel. See on uskumatu jaotus, sest piisavalt massiivse paketthääletusega ei kontrollita mitte ainult juhatuse enamust, vaid kogu juhatuse koosseisu! Seega on Kristiina Ojulandi väide, et keskkontor kontrollib sisehääletuse tulemust, osalt põhjendatud. Selleks pole vaja otsest valimispettust, piisab sellest, kui arendusjuhtidele selge lähteülesanne kätte anda ja edaspidine sõltub juba sellest, kuidas nad suudavad liikmeskonda suunata.

Kui ma nüüd võiksin kõrvalseisjana paar soovitust anda, siis esiteks on mõistlik vähendada 14-liikmelise juhatuse valimisel häälte arv 14-lt umbes 4-le. Teiseks on mõistlik erakond detsentraliseerida ning viia arendusjuhid keskkontori alluvusest piirkondade alla, mis tõstaks piirkondade rolli ja kärbiks kõikvõimalikke vandenõuteooriaid keskkontori suhtes.

Igal juhul ei tuleks kogu tähelepanu Kristiina Ojulandi isikule suunata. Selle asemel tasub vaadata peeglisse ja küsida Tom Stoppardi ja Mari-Liis Lille kombel: „Mis on pildil valesti?“

(autori ajaveebist)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus