Õuduste jaaniöö naisohvrid: "See oli sõda, vaatasin lihtsalt, kuidas sõpru pekstakse!" Õhtulehest (1)
Inimesed 29 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/06/39754_001.jpg
PUHKEHETK: Peksmine on väsitav töö. Pildile on jäänud väike osa tollest seltskonnast. Ülejäänud ilmselt uitasid sel ajal kuskil telkimisalal või tõmbasid mujal hinge. Paljud olid aga lihtsalt minema läinud. (Erakogu)

"Lööjad olid [ka pärast politsei saabumist] räigelt õhku täis, sest said vist aru, et nendega ei saa midagi teha," räägib tüdruk, kes Lemme rannas jaanipäeva tähistades kakluskeerisesse sattus ja peksa sai. Õhtuleht kasutab TV3 "Seitsmeste uudiste" Viljandi telestuudio tehtud usutlust kahe sündmuspaigal olnud tüdrukuga.

Piret ja Tuuli (nimed muudetud) on Lemme rannas jaanipäeva tähistanud juba aastaid, üks tüdrukutest suisa lapsest saati, sest sugulastel oli sealkandis suvila. Nüüd ei taha ta enam kunagi oma lapsepõlve lemmikradadele minna. Tund enne südaööd muutus jaanilaupäev nende sõpruskonnale tõeliseks põrguks.

"Ühel mu sõbral jooksis kõrvast verd, ta oksendas. Tal on pool nägu paistes. Teisel jooksis silmamuna verd täis. Ühel on põsk seest lõhki. Kõik said mingi tutaka ära, kes vähem, kes rohkem. Lõhuti telke, osa tuli ratastega Viljandist ja lahkus juba keset kaklust, sest neil olid kallid rattad ja nad kartsid nende pärast," loetleb Piret. Tema sai ühelt mehelt löögi vastu kulmu ja naiselt vastu hambaid. Mis kõige õõvastavam – tüdrukud ei saanud politseilt loodetud abi ja turvatunnet, kiirabi kutsudes visanud ärritunud dispetšer toru ära.

Piisas kahest sõnast ja juba tuli löök

Esmalt tuldi tüdrukute sõpruskonna juurde, kes laua taga kaarte mängis, väiksema seltskonnaga. Neli-viis poissi ja paar tüdrukut. Küsiti viina ja suitsule tuld.

"Ütlesin, et meil ei ole. Neile ei meeldinud see vastus. Siis nad katsusid üht meie sõpra näost. Ta ütles neile, et ärgu puutugu ja tõusis püsti. Rohkem polnudki vaja, ta sai laksu kirja. Rusikaga näkku. Sealsamas seisis veel kaks minu sõpra. Nad ei öelnud midagi, aga löödi ka pikali maha. Siis läks räigeks kähmluseks," räägib Piret, kes sõbrannadega lööjaid rahustama asus. Lööjad lahkusidki, loodeti, et intsident on läbi.

"Läks natuke aega mööda, kui tuli mingi pikk meesterahvas. Tal oli valge särk seljas, valge kaabu peas ja veel kolm sõpra kaasas," jätkab Piret. "Nad tulid vabandusega, et otsivad oma sõpra," täpsustab Tuuli. "Kaabuga mees istus meie kõrvale pingile maha ja väitis, et meie olime kedagi sõimanud seal kas neegriks või mustanahaliseks. Ma ei tea, kas neil oli seal keegi tumedanahaline ka seltskonnas. Läksin ütlesin talle, et me ei ole kedagi sõimanud, mida te tahate, minge minema siit. Ta läkski, möödus kaks-kolm minutit ja siis ta tuli oma suure pundiga, siis oli neid küll 15. Kellelgi polnud enam midagi, kõik peksti läbi," kirjeldab Piret.

Tuuli lisab: "Neil oli süsteem, üks andis käsklusi, et osa minge paremalt ja osa vasakult!" Osa lööjaid tuli otse läbi metsa ja järjest tuli neid ka rannast juurde. "Üks sõber pärast rääkis, et keegi, kes oli rannast andnud käsklusi, oli öelnud: davai, lõpetage ära, pekske natuke vähem nüüd juba, nad on niigi nokis!" lisab tüdruk.

Lööjad hakkasid tasapisi lahkuma. Üks neist karjus: "Brigada nahhui!" Taplejad kakkusid veel üksteist ja kutsusid nimedega, kuid lõpuks läksid.

Tuuli räägib, et üritas ründajaid rahustada ja püüdis viisakas olla. "Ütlesin, et keegi ei taha nendega kakelda, lihtsalt mingu minema. Olgu oma platsil, meie oleme siin. Keegi lõi mind selle mehe tagant, kellega rääkisin, rusikaga vastu kulmu nii, et lendasin pikali maha," kirjeldab tüdruk. "Siis mõistsin, et pole mõtet enam midagi viisakalt öelda ja läksin ka endast välja, ütlesin võib-olla midagi natuke hal-vasti. Mispeale hüppas üks neiu nende vahelt välja ja ütles: "Sa ei ütle minu mehele nii!" Sain veel ühe laksu kirja. Siis löödi mul huul puruks. Enne, kui mind löödi, nägin, kuidas kolm meest mu sõpra peksid, ta oli lihtsalt pikali maas. Sealsamas kõrval sai veel üks meie sõber nii, et tal jooksis kõrvast verd ja hiljem ta oksendas. Pool nägu paistes ja huul lõhki, see oli lihtsalt jube! Meie seltskonnast ühel poisil löödi põsesarn puruks, ta käis operatsioonil ka. Sellel tüdrukul, keda jalaga näkku löödi, valutas pea."

Vahepeal kutsuti ka politsei. Tuuli väitel kulus neil kohalejõudmiseks oma paarkümmend minutit, kuigi nad olevat lähikonnas patrullinud: "Lööjate kamp oli sealsamas lähedal. Üks tüdruk nägi meid ja ütles: "See on see lits!" ja hakkas mulle järele jooksma. Teised vist juba nägid, et politsei on kohal, võtsid ta kinni ja vedasid tagasi. Jooksime politseiauto juurde," räägib Tuuli.

Ta oli siiralt üllatunud korravalvurite käitumisest: "See meespolitseinik, suurem, turskem ja vuntsidega, kartis oma turvalisuse pärast, oli näost punane ja röökis. Naispolitseinik püüdis teda rahustada. Ta ütles mulle, et mingu eraldagu oma seltskond nendest kaklejatest," räägib Tuuli. Mõne aja pärast politsei lahkus soovitusega uute probleemide korral uus väljakutse teha. Naispolitseinik ütles, et istume ja ootame siin parklas, kuid vuntsidega meespolitseinik vastas talle: "Ei-ei-ei, meie enda ohutus on ju ka kaalul! Kui uuesti tulevad, siis helistate uuesti!"

"Politseinike juuresolekul karjuti üksteise peale. Lööjad olid räigelt õhku täis, sest said vist aru, et nendega ei saa midagi teha. See, kes käsklusi jagas, tuli politseiauto juurde ja küsis, kas ta politseiautoga pilti võib teha. Kui andsin politseile tunnistusi, tegid nad politseiniku selja taga nägusid ja loopisid käbisid," lausub Piret.

Hädaabikõne vastuvõtja kaotas närvid?

Siis helistas ta oksendava sõbra pärast ka kiirabisse, saades sealtki korraliku emotsionaalse hoobi. "Alguses räägiti rahulikult, küsiti vanust ja muid andmeid, kui järsku hakkas ta tühjast kohast karjuma: "Mida te helistate kogu aeg siia! Enne juba helistati, me juba oleme saatnud kiirabi!" Ütlesin siis, et ega mina ei teadnud, et keegi veel on viga saanud. Räägin enda seltskonna eest, meil on ka abi vaja! Siis ta lihtsalt sõimas veel," räägib Piret. "Ma ei saanud aru kõigest, sest mul oli lärm ümber ka. Lõpuks viskas toru lihtsalt ära. Ma ei saanudki aru, kas mulle tuleb abi või ei."

Tüdrukute sõnul polnud nende seltskond ainus, keda rünnati. "Kui kähmlus oli läbi ja sain ka politseiga rääkida, oli seal üks mees, kes oli mängulabidaga lõhki pekstud," meenutab Piret. "Meile öeldi veel, et tüdrukud, ärge jätke seda nii. Läksimegi ühe tüdrukuga, kes sai jalaga näkku, ja istusime poe juures politseiautosse. Meespolitseinik ka sõimas meid ja viskas autost välja. Nad olid vist ise ka segaduses, aga see oli ebaprofessionaalne. Meil oli hirm, me oleme naisterahvad ja olime just meeste käest peksa saanud!"

Tüdrukute sõnul olid kõik lööjate kambas kiilakad, välja arvatud üks, kes tuli rahulikult rääkima. "Sellel, kes käsklusi jagas, oli hõbedane kett kaelas ja tätoveering vasaku õla peal. Kui hiljem neid Facebookis otsisin ja tuvastada püüdsin, tundus, et nad kõik kuuluvad mingisse Pärnu poksiklubisse," sõnab Piret. "Osa kandis maikat, paljud olid palja ülakehaga. Oli kohe näha, et nad olid treenitud, kaklejad. Nende tegevus oli organiseeritud. Neil oli plaan, kes kust tuleb ja jagati käsklusi."

Tuuli lisab: "See oli nagu sõda, kõik käis nii kiiresti! Vaatasin lihtsalt ümberringi, kuidas mu sõpru pekstakse, nad haarasid ja lõhkusid suvalisi asju! Üks meie sõpradest oli olnud koos ühe lööjaga sõjaväes. See hoiatas meie sõpra, et pangu telk kokku, aega on kümme minutit. Tullakse nagunii tagasi ja siis pannakse telgid ka põlema."
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus