Eesti Elu
Ottomar Laaman, 25 aastat Calgary Eesti Seltsi esimees
Inimesed 09 Jan 2009 Helgi LeesmentEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tänavu möödub 30 aastat ajast, mil Ottomar (Otto) Laaman astus tagasi Calgary Eesti Seltsi esimehe ametist, mida ta oli 25 aastat pidanud. Möödub ka 20 aastat tema surmast. Ta elas läbi kaks maailmasõda, ühe revolutsiooni, kaks põgenemist ja alustas kaks korda uut elu, tundes kogu aeg sügavat huvi eestluse ja kirjanduse vastu.

Ottomar Laaman sündis 27. veebruaril 1900 Krimmis, Musta mere ääres asuvas Samruki külas (nüüdne Beregovoje). Selles vanimas eestlaste asunduses elas tollal ca 2200 eestlast, nende seas mitmed albertalaste esiisad.

Otto vanaisa asus 1861. a. teele Tallinna lähistelt, Tiskre külast ja jõudis ohtliku teekonna läbimise järel 2000 km kaugusel asuvasse Samrukki. Vana talumaja ühes toas elasid Otto vanavanemad ja teises ta oma pere – 6 last ja vanemad. Kasvatati nisu, otra, kaera, viinamarju ja aprikoose. Piimakari andis lisasissetulekut. Tööjõuks olid hobused ja härjad; ümbruskonna põldudel võis näha ka kaameleid ja pühvleid. Isa pidas väikest poodi oma talumajas. Isa suri, kui Otto oli 15-aastane. Nii suurenes raske töökoorem, eriti emal ja Ottol, kes oli lastest vanim.

Kõik eestlased hindasid kõrgelt haridust, eriti võõra rahva seas elades. Samruki koolis olid kõik ained peale eesti keele, piiblilugude, katekismuse ja laulmise vene keeles. Paljud talupered kolisid hiljem ümber väikelinnadesse, et lastele võimaldada keskharidust. Krimmist mindi edasi õppima Tartu või Peterburi ülikooli. Krimmi eestlaste kolmandast põlvkonnast võrsus hiljem Eesti iseseisvuse ajal mitmeid riigi- ja seltskonnategelasi. Enamasti olid Krimmi eesti külakoolide õpetajateks eestlased, kes kohalikke laulu- ning puhkpillikoore juhatasid. Nii pühitseti 10. novembril 1911 asunduse 50. juubelit ning 1914 toimus Krimmi eesti laulupidu.

Alates aastast 1911 elas Otto oma tädi juures Jevpatorias (vanasti Eupatoria). Elu oli tore – käidi Mustas meres ujumas, aerupaadiga ekskursioonidel ja tummfilme vaatamas.
Eestist saabunud ajakirjanduslikud väljaanded ja raamatud käisid Krimmis agaralt käest kätte. Eduard Vilde raamatuid loeti suure huviga, eriti „Prohvet Maltsvetti“ ning ajalehes ilmunud sarja, mida ta Krimmi eestlaste elust kirjutas pärast nende külastamist 1904. Rahva arvates oli Vildele valesid andmeid antud. Sõjaoludes lõppes postiühendus Eestiga 1917. a., misjärel polnud Krimmi eestlastel enam aimugi sellest, mis kodumaal sündis.

I maailmasõda ja Vene revolutsioon tõid kohutavaid muudatusi Krimmi. Sinna saabusid Vene punaste ja valgete, aga ka Saksa ja Ukraina väed. Valitsesid korralagedus, terrorism, pommitamised, arreteerimised, valitsuste vahetused, nälg, kauba sisse- ja väljaveo keelud, eesti seltside tegutsemise keelud jne. Sellisel segasel ajal lõpetas Otto Laaman 1919. a. kevadel gümnaasiumi.

Ühendus kodumaaga puudus, kuid Krimmis teati, et Eesti on iseseisev. 1920. a. said Otto Laaman ja mitmed tema sõbrad Krimmist väljasõidu load ja Eesti passid, mis neid vabastasid sõjaväekohustusest. Plaaniti põgenemist Eestisse läbi Euroopa, kuna lühem tee läbi Venemaa ei tulnud sõja oludes kõne alla.

Ühel 1920.a. oktoobrikuu hommikul oli Samrukis kurb sündmus – lahkuti kodust Sevastoopoli sadamasse, kust laev viis eestlaste grupi Konstantinoopolisse. Oma Euroopa-reisil kohtas Otto Laamani rühm mitmeid teisi eestlaste ja lätlaste gruppe, kes kõik Krimmist kodumaale siirdusid. Saksamaa põhjarannikult sõitis laev Paldiskisse, kust rong neid Tallinna viis. Kõigil nendel eestlastel algas elu „uus peatükk, mille ulatust ja sisu keegi siis ei võinud ette aimata“. Sellega lõpevad Otto Laamani seiklused raamatus „Mälestused Krimmist“, kus ta ülaltoodut ja palju muudki kirjeldab.
Oleks Ottomar Laaman kauem elanud, oleks ta olnud väga üllatunud kuuldes, et septembris 2001 peeti tema kodukülas Samrukis tähelepanuväärne üritus, märkimaks Krimmi eestluse 140. juubelit. Kohal olid koorid, solistid, rahvatantsurühmad Eestist ja Ukrainast. Peeti mälestusteenistusi, kõnesid, pidusid ja akadeemiliste ettekannetega konverents. Osalejate seas olid Kanadast ainsana ühe Alberta pere kolm liiget, kelle esiisad olid 1861. a. Eestist Krimmi jalgsi matkanud ja 40 aastat hiljem ümber asunud Lääne-Kanadasse.

Eestis sai Otto Laamanist Tartu Ülikooli agronoomia ning õigusteaduse üliõpilane a. 1922-1926. Ta töötas põllutööministeeriumi katastriosakonna sekretärina. 1938. a. austas Eesti valitsus Ottomar Laamanit Valgetähe V klassi ordeniga.

Otto Laaman abiellus Pauline Elfriede Puusepaga 1929, abielust sündis kolm last – poeg ja kaksiktütred. Abielu läks lahku 1941. Otto põgenes üksinda Eestist Saksamaale 1944 ning immigreerus Kanadasse 1948, siirdudes Calgarysse, kus elas tema Krimmist pärit sugulane.

31. jaanuaril 1953 valiti Calgary Eesti Seltsi esimeheks Otto Laaman. Aasta eelarve oli $40, seda raha hoiti kingakarbis. Värske esimehe innustusel koguti aga jõulukorjandusega $100, mis saadeti eesti sõjainvaliidide toetuseks. Otto jäi esimeheks kuni 1978. aastani.

Lisaks tegeles ta sel ajal eesti raamatute ja ajakirjanduse edasimüügiga kaasmaalastele. Ta kirjutas koguteosesse „Eestlased Kanadas“ peatükid „Eestlased Kanadas enne Esimest maailmasõda“ ning „Regionaalsed kirjeldused – Alberta ja Saskatchewan“.
Kauaaegsed Calgary Eesti Seltsi juhatuse liikmed iseloomustavad teda nii: „Otto Laaman juhatas kohalikku eestlaste tegevust tõsiselt, õiglaselt ja ametlikult. Ta ei olnud suur kõnemees ega seltskondlikult särav, kuid täitis esimehe ametit vaikselt ja kindlalt ja oli alati kindlalt eestimeelne.“

1978. a. juunikuu Calgary Eesti Seltsi aastakoosoleku protokollist selgub, et 25 aasta järel valiti uus esimees ja peeti koosviibimine Calgaryst lahkuva kauaaegse esimehe O. Laamani austamiseks.

1979. aastaks oli Otto ennast sisse seadnud Seedriorul, kus teda külastas üks tütardest Eestist. Seedrioru kaunis miljöös kirjutas mees oma raamatu „Mälestused Krimmis“, mille ta ise kirjastas Torontos 1981.

20 aastat tagasi, 1988. a., oli Ottol külas tema teine tütar. Kahjuks just sel ajal sattus Otto Laaman haiglasse, kus ta suri 10. oktoobril. Tema tuhk puhkab kodu-Eesti mullas.

Otto Laamani tütretütar avaldab loo vanaisa eraelust, „sest see tundub nii romantiline. Ottomar lahutas oma laste emast. Siis tuli sõda ja põgenemine jne., aga ta ei leidnud endale kunagi kedagi uut. Kui minu tädi käis tal Kanadas külas, siis vanaisal olid alles vanaemast ilusad pildid. Vanaema oli ka teist korda abielus, aga ka see abielu ebaõnnestus. Vanaema ja vanaisa ei olnud kirjavahetuses, aga kui neil oleks olnud 50. pulma-aastapäev ehk siis kuldpulmad, saatsid nad teineteisele sel puhul kaardi.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus