Otto Rannamäe 1917 - 2013
In Memoriam 04 Jan 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kalle Kadakas
 - pics/2013/01/38355_001_t.jpg
Otto Rannamäe 25. detsember 1917 Rapla - 3. jaanuar 2013 Scarborough Ehatare
Meister, kes tunneb oma talendisaladust.

Kui Vana Andrese koguduse liige, Otto Rannamäe, oma eluteerännakule vaimus tagasi vaatab, on tema süda rahul ja tulvil tänu. “Kogu minu elu on olnud Jumala armurikas juhtimine”, tunnistab meister oma hubases Ehatare kambrikeses. Tema sõnu on kinnitamas osake tema kunstniku kätega valmistatud inglise 17. sajandi antiikmööblist. Just antiikmööblikunstis on kunstniku meistriklassi tunnistanud mitmed Toronto rahvusvahelised kunstnäitused, mida täna meenutamas värvilised aulindid ja aukirjad toaseinal. Ja Inglise disaini antiikmööbel, mis aja kulgemisega on omandamas lisaväärtust nii mõneski tundmatus Kanada kodus. Paks on album Otto Rannamäe töödest, mis Välis .Eesti Muuseumi (VEMU) tarvis talletamist leidnud Tartu Kolledži arhiivis.

Kuldses aastais Otto Rannamäe lapsepõlv möödus 20 sajandi alguse tuulte keerises. Kuid möödunud heitlikele aegadele vaatamata. tunnistab ta, et see oli õnnelik. Armas ja hoolitsev ema Helena ja vabadussõjakangelasest isa, kolonel Otto Rannamäe. Tänaseks igaviku radadele pärale jõudnud kolm venda ja kolm õde. Raplamaal, Valtu mõisas asus maaliline lapsepõlvekodu, kus mööda sünnimaaradu rändaja pilku köidab tänagi veel taevasse kõrguv kaheksa korruseline valge tuuleveski. Tänaseks on küll selle tuuleveski tiivad oma pöörlemise lõpetanud, aga veski nagu sealt sirgunud sitked eesti mehedki. on püsimas väärikana meie rahva mälus. Kindral Lossmann, kolonel Otto Rannamäe seenior, kunstnik Otto Rannamäe juunior. Seal kaugel lapsepõlvemaal, iidse mõisapargi hästikorrastatud paplipuukoolis koges väike poiss kord Jumaliku ande puudutust. Tänasel meistril ei läe ealeski meelest see hetk, mil ta avastas, kuidas tahumatuna näiv paks paplipuu ühtäkki tema tahtekujutlusele allus. On ime, kuidas sellest, esmapilgul tahumatust puust, isa kingitud taskunoa abil, esimesed pisikesed puust lehmad, hobused ning isegi pööratavate ratastega autod valmistatud said. Arvatavasti just sealsest pargist ammutas tulevane, siinses keeles master of the collector item”, kollektsiooni meenete, meister, oma tulevase inspiratsiooni. Oma esimese kirjutuslaua valmistas tulevane antiikmööblimeister juba viienda klassi poisina. Tõsi küll, seda veel puutööõpetaja juhendamisel. Arvatavalt just selle tööga saigi muusale oma sõrm loovutatud. Kulus veel aega, enne kui sellele jäägitult pühenduda sai



Otto Rannamäe teekond antiikmööblimeistri elukutseni kulges läbi keeruliste saatuselabürintide.
Algas ju kõik nõnda loogiliselt. Koolijuhataja soovitusel saatsid vanemad poisi heade meistrite kooli - Tallinna Riigi Tööstus ja Kunstikooli. Noormehe pühendumus õppimisele oli jäägitu ning aukartus elu ees päädis vastutustunde - ning silmapaistva töökusega. Lisaks cum laude lõpetatud Kunsti ja Tööstuskoolile, pälvis tulevane kunstnik skulptoridiplomi riigivanem Konstantin Pätsi poolt vast-avatud ja tema venna Voldemari poolt juhitud kunstikoolis. See uus, avar võimalus parnassile jõudmiseks tekitas toonases Tartu “Pallase” koolkonnas suurt loomingulist kadedust. Aga Eesti, üks tuntuimaid kunstnike koolipapasid, direktor Theodor Ussissoo sõnas, oma õnnistussõnu diplomand Rannamäele kaasa üteldes: ‘Nüüd pead kaitseväkke minema, hiljem on mul sulle, aga koht olemas.” Aga elus on sagedasti nii, et inimese saatuserada kulgeb teisiti, kui seda parimad ja heasoovlikumadki elutee rööpmeseadjad kord enesele ette kujutadagi oskavad. EW Kaitseväeorkestri tromboonimängija kohast unistanud kutsealusest sai saatuse tahtel hoopiski Tondi sõjakooli kursant. “Tromboonimängida võid sa igal ajal, aga ohvitseriks saadakse vaid ükskord elus”, kinnitas “Kalevi” pataljoni veltveebel Lepik veebel Rannamäe valikut kinnitanud. Otto Rannamäe lõpetas Tondi sõjakooli lipnikuna
.
Kunstnikuande teostamisest ei olnud enam juttugi. Teine maailmasõda purustas kõik unistused , lõhkus ja paiskas segi inimmaailmad. Kuigi Eesti kaotas iseseisvuse,. tunnistas võitlus vabaduse ja iseseisvuse eest, vallutaja ja tema vaenuliku õpetuse vastu, eesti rahva valmidust ja kindlust oma aadetes. Ka ohvitser Otto Rannamäe ütles oma “jah” sõna.

Otto isa küüditasid kommunistid Siberisse, Jumalale, hiljem, tänu Jumalale, leidis ta sealt tagasi tee. See oli itta suunatud rongidele rattaid valmistav raudteetehas, mis teda raudkülmast kolgatateest säästis. Otto pidas toona tehases mudeliosakonna meistriametit. Ometigi just seal, raudteetehase hoovil, eestlastest tööliste ees. süttib Ottos sisim õiglustunne, mis ajendas teda astuma eesliinile. Kui vabastajatest vabastajad Tallinnasse jõudsid ning rongid taas läände sõitma hakkasid, soovisid uued isehakanud peremehed raudteetehast koos tööliste ja nende perekondadega Ida - Preisimaale küüditada. Tehase rahvakogunemisel meister Rannamäe astus sammu ette ja hüüdis: “Meie oleme siin omanikud, teie olete vaid üürilised!” Sellele otsekohesele meeldetuletusele järgnes saksa kõrgemast ohvitserist peadirektoriga surmaähvardav neljasilma vestlus. Vestluse tagajärjed polnud pelgalt ähvardused. Vangilaagrist säästis teda, vaid sõprus major Ernst Tiiveliga.
Pääsemise lunahinnaks sai võõra armee ohvitseride kool Berliinis. “Lõpueksamitööks sai koos kaaskursantidega langevarjul visatud saamine Moskva alla otse vaenlase tagalasse. Kui kõik juba õnnelikult lõppenud oli. sõnas juhendaja ohvitser: “See oli leitnant Rannamäe lahingohvitseri vaist, mis kursandid üle rindejoone elusana tagasi tõi.” Hästi sooritatud eksamitööle ei järgnenud luureohvitseri karjäärI, vaid kapten Otto Rannamäe saadeti tagasi Eestisse. Sealsed ülesanded kolonel Saarseni käsundusohvitserina möödusid küll hubastes tingimustes, kuid olid oma iseloomult väga iseäralikud. Südames püsiv ohvitseriau ja meeles raudteetehases tööliste eest öeldud isamaaliselt puhtad sõnad, palus kapten Rannamäe end määrata rindele. Oli kodumaa kaitsmise aeg, kuid sakslased taandusid juba rindelt. Tartu alla, lahingusse jõudes, sai kompaniiülem kapten Rannamäe pealetungiva vaenlase mürsukillust üliraskesti jalast haavata. Järgnes masendav, poolteadvusetus olekus rongisõit loomavagunis. Ühel hetkel, kuuleb Otto vaenlase keelt. Õnneks olid need vaid vangid, kes haavatute eest hoolitsesid. Oli suur õnnistus, et laevasõit ja pagulasränd läbi varemets ja vermetes Euroopa lõppes piisavalt kiiresti ning selle lõppjaam oli peale Odenseed ja Flensburgi teiselpool surmaähvardavat piiri joont-.

Viimaks oli Otto prii. Vaba loominguks. Üksnes teadmine ikestatud sünnimaast, ja seal elavatest lähedastest jäi painama kuni Eesti vabanemiseni.

Kodukaotanute laagrielu Solzenaus Laager küll, ometigi inimese elu terendava uue alguse lootusega. Neisse laagriaegadesse jäid parima õpetaja kaadriga eesti koolid ja –gümnaasiumid. Ka Otto Rannamäest sai piiskop Johannes Lauri kutsel puutöö ja joonistamisõpetaja. Sõjaaastad polnud lasknud kunstnikutalendil devalveeruda. Viimaks õpetas ta lastele ja noortele, kuidas puud oma tahtele alistada.

Alles Vanal - Inglismaal, kuhu ta pagulasteekonnal edasi jõudis, sai ta pühenduda antiikmööblimeistri ametile. Seal Heal -. Inglismaal oldi imestunud, kuidas ühe Eestimaa poja vilunud meistrikäed üksnes lühikese ühe nädala jooksul 17 sajandi inglise stiilis antiikse puhvetikapi valmistada oskasid. Meistrikullaproovile järgnes karjäär antiikmööblitöökoja juhatajana. On kummaline, et just eestlasest uustulijast mööblimeistri juhtimisel visandati, valmistati ja taastati konservatiivse Inglismaa igikestvat antiikmööblit.

Heale Kanadamaale jõudes olid kunstnik Rannamäel kaasas suurepärased “adjustaadid”, tunnistused Londoni päevil valminud töödest.
Tuntud “Eatoni” kompaniisse tööle asudes, leidis kinnitust tõik, et Otto Rannamäest oli saanud oma tsunfti meister. Kompaniis teenides valmib tal inglise 18.sajandi stiilis antiikne söögituba, mis juba 1954 aastal pälvis Toronto näituseväljakul avatud rahvusvahelisel näitusel diplomi ja auhinna. Aja möödudes pälvis ta neid tunnustusi kokku neljal korral.

Otto Rannamäe on saavutanud nüüd tuntuse. Ometigi talle kui uustulijale maksti tööde eest vähem, kui seda eeldas tema oskus ja valminud kunstiline tase. Kanada algusaastaisse jääb varjule ka üks pisiskandaal. Nimelt oli üks Kanada kompanii autorilt luba küsimata reklaaminud mööbli taustal oma tööriistu.

Vaevalt, nelja aasta möödudes tegi “General Motors-i” reklaamiosakond meistrile ettepaneku asuda neile tööle. Proovitööks sai “General Motorsi” golfi klubi sisekujundus. Hea meistri käes see taas õnnestub. “GM-i” perioodi meeldejäävamateks töödeks peab meister “12 buffalo’s” , pähklipuust valmistatud miniatuurset piisonit. “GM i” periood on sisukas ja äärmiselt töörohke. See kajastus ka rohkes sissetulekus, aga elus on olulisemaid asju.

Kui Otto Rannamäe 12 aasta möödudes oma esimesest vaba nädalat nautis ja oma Simcoe “kottitsis” veidigi “hinge tõmmata” sai, jäi tema silm peatuma “Stari” ajalehe kuulutusel. Kanada Riiklik Tele – ja Raadio Kompanii CB lavastusosakond vajas meistreid . Otsus oli kindel, aitab, tuleb uuel kohale kanditeerida.

Tööintervjueerijaks oli direktor ise. Ja saatust määravaks sai taas inglise 18 sajandi stiilis antiikmööbel.. Direktor oli sõnanud: ”Saated on küll erinevad ja need nõuavad erinevaid kujundusi, kuid antiikmööbel on vaid üks.” Ja üks mees, kes seda valmistada oskas, oli Otto Rannamäe.”. Direktor sõnas vaid: “Seda sinu valmistatud mööblit me võtetele ei anna!” Ühel päeval tegi seesama direktor Otto Rannamäele ettepaneku asuda tegema “collector item”-eid –“ miniatuurseid kollektsiooni esemeid”. Kunstnik valmistas neid direktori abikaasa antiigiäri tarvis rohkesti. Talle soovitati tagasihoidlikult oma initsiaale esemetele mitte alla kirjutada Tööde eest tasuti kunstnikule üli hästi ja ta oli muretu. Kui ta ükskord pensionipõlves mööda Itaalia ja hiina antiigiärisid jalutas, leidis ta mõningaid näiteid oma töödest. Tema imestus oli aga küll suur, kõigil tema valmistatud esemetel seisid põhjas hoopiski teise, valekunstniku, initsiaalid. Siis oli Ottol ühe hetkega selge, miks ta nii hästi nende esemete eest tasustatud sai. Aga CBC-s töötas ta rohkem, kui 16 aastat. Pole saladus, et tema kürval teatas rohkesti eestlasi. Vahest oli seal tõõd leidnud eestlaste õnnes pisuke osa ka Otto Rannamäel

Otto Rannamäe on tubli Vana Andrese koguduse liige. On märkimisväärne, et tema oli see kunstnik, kes valmistas peapiiskop Udo Petersoole ülemkarjase saua. Sauavalmistaja sooviks oli, et meie pagulaseeesti kiriku liikmed oleksid hästi hoitud ja see ülemkarjasesau oleks pärandatav peapiiskopilt peapiiskopile Paraku jäi see meie kiriku E.E.L,K. ülemkarjase sau viimaseks. Ühinenud kirikute peapiiskopi on aga uus sau ja uus kirikki.. Vana sau, aga on meenutamas, kanada –eestlasele üht rahulikku aega, üht oma kirikut, selle head ülemkarjast ja oma head meistrit Otto Rannamäed, meest, kes kord valtu mõisa puukoolis paplipuu oma tahtele allutas.
Kunstnik Otto Rannamäe süda on rõõmus, sest ta on võinud olla ilu läbi paljude rõõmustaja. Tema süda oma rahul, sest ta teab, kellelt pärinevad aegumatud talendid.

Õp. Kalle Kadakas
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus