Oliver R. Topper, Tenerife Balti riikides on rahvastiku vähenemine olnud juba pikalt probleemiks. Viimane rahvaloendus näitas, et Eestimaal polnud tulemused nii negatiivsed kui Lätis ja Leedus, kuid 5,5 protsendi võrra on rahvastik ikkagi vähenenud. Viimase rahvaloenduse põhjal elab Eestis 1 294 236 püsielanikku (693 884 olid naised ja 600 352 mehed), eestlasena määratles end ligi 890 000. Viimati toimunud rahvaloendusega (2000. aastal) võrreldes on elanikkond vähenenud üle 75 000. Püsielanike arv on vähenenud pea igas Eesti maakonnas.
Eestist väljarännet on registreeritud 22 000. Sama võrra on kasvanud ainuüksi Soomes elavate eestlaste arv. Seega on tegelikud numbrid teadmata, sest seda, kui paljud inimesed on registreerimata rände käigus Eestist lahkunud, viimased rahvaloenduse andmed ei näita.
Eri riikide statistika järgi aga on mujal Euroopas eestlaste arv kasvanud. Kui minna võrdlustes kümmekond aastat tagasi, siis elab tänaseks tuhandeid eestlasi enam ka näiteks naaberriigis Lätis, Rootsis ja Hispaanias. Möödunud aasta sügisel avaldatud Hispaania statistika andmetel oli eestlaste sisseränne märgatavalt suurenenud võrreldes varasemate aastatega. Kohalikke eestlasi kohtab kõige enam Lõuna-Hispaanias, kuid ka Madriidis ja Kataloonias. Ka Tenerife saarel võib leida umbes 50 alaliselt elavat eestlast. Eestis armastatakse rääkida väljarändest majanduslikel põhjustel, kuid pigem puudutab see naaberriiki Soome, Rootsi, Inglismaale ja Saksamaale rändajaid.
„Me isegi ei mõelnud rahale, kui otsustasime Tenerifele kolida,” jutustab oma pere lugu Marko Põlluäär (39). „Mind võlus siinne chill ellusuhtumine, mis on suurepäraseks alternatiiviks eestlaste „pean olema parem kui naaber" reeglile. Eestis on kujunemas äärmiselt materialistlik ühiskond, mida Vanas Euroopas, vähemalt Hispaanias nii teravalt ei märka. No ja loomulikult kliima, sest kui Tenerifet kutsutakse ka igavese kevade, siis põhjamaalasele on see lausa igavese suve saareks.”
Sugugi ei olnud aga Tenerife esimene ja ainus väljavalitud sihtkoht. Marko kaalus ka kolimist Uus-Gineale, Kuubale või Tongale, kuid käinud oma esimesel tutvumisreisil Tenerifele 2006. aasta septembris, avaldas nähtu sedavõrd muljet, et armumine saaresse toimus silmapilkselt. Nii otsustatigi Euroopa kasuks (kuigi geograafiliselt asub saar Aafrikas) ja juba sama aasta novembris kolis pere Tenerifele. Möödunud aasta aprillis naases täisealine, vanem poeg tagasi Eestisse ning Marko jäi saarele oma ligi 23 aastat kaaslaseks olnud abikaasa Karmeni (39) ning 7-aastase poja Richard Erikuga, kes jätkab sügisest õpinguid prestiižikas Luther Kingi nimelises rahvusvahelises koolis.
„Kooliõpe toimub pooleldi hispaania ja pooleldi inglise keeles, mis on kahtlemata hea, eriti tulevikku vaadates, kuid miinuseks võib lugeda seda, et ainus koht, kus poiss eesti keeles suhelda saab, on kodu. Muidugi ei olnud see meile üllatuseks ning pingutame selle nimel, et Richard Eriku eesti keele aktsenti siluda. Otse loomulikult ei teeks paha jätkusuutlik eesti keele nn pühapäevakool,” selgitab Karmen. Emal endal neid probleeme ei ole, sest töökaaslased ja ka tööandja on kohe päris eestlased. Ta töötab riidepoes Cotton World, mille üks omanikest, Andres, Karmenist rääkides kiidusõnadega ei koonerda.
Marko, õppinud meremees, kes juba nooruses unistas kaugetest maadest ja meredest on oma koha küll leidnud, kuid „sukeldunud” hoopis kinnisvaraärisse. Ka pakub ta põhitöö kõrval tursitidele majutusteenust (
www.tenerife.ee).
„Ei oska isegi öelda, miks just kinnisvara. Pigem ehk juhuslikult, kuigi see teema on mind alati huvitanud. Üheks plussiks kindlasti on nii kinnisvara kui majutuse puhul see, et nõnda saab suhelda erinevate rahvustega ning nii ei lähe keeled nö. rooste ja on muidu ka huvitav,” selgitab oma valikut Marko, kelleni on jõudnud ka mitmeid puhkusekorteri ostjaid Eestist. Ja pole ime, sest on ju parim aeg kaaluda Hispaaniasse, seda enam igavese suve saarele, kinnisvara soetamist just nüüd, kui hinnad taskukohasemad.
Oma eluga paistab eestlaste pere igati rahul olevat. Hommikul äratavad sind palmipuudel siristavad linnud, keskpäevane päike sunnib otsima küll varjulisemaid kohti, kuid Atlandi kohal särav õhtupäike sobib imehästi päikesevannide võtmiseks. Ookeanist rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et Saaremal kasvanud Marko ei armasta rääkida mitte ainult siiakalast, vaid ka siin õngitsetud tuunalistest ja teistest eestlastele vägagi eksootilistena tunduvatest mereandidest.
Ka Karmenile ei ole veemaailm tundmatu – sukeldumisinstruktorina on ta ookeni näinud nii vee pealt, kui ka päris põhjast. Koolipoiss Richard, kelle fantaasiamaailm on avaram kui kõik maailmamered kokku, seevastu armastab hoopis kodust basseini ja sulpsab sinna igal võimalusel, kui isa-ema selleks loa annavad. Ja püüdke siis ta sealt välja saada...
Tenerife, mis veel 15.sajandil elas kiviajas, pole ainult mõnus paik rannapuhkuseks, vaid ka mägedes turnimiseks ja siin elanud guantši hõimude ajalooga tutvumiseks. Guantšide saatus on eriti südamelähedane Karmenile, kes sellest kadunud maailmast tundide kaupa jutustada võib. Marko silmad aga löövad särama, kui jutt merele või hoopis tantrale läheb.
„Aga millal siis tagasi Eestisse?“ ei saa ma küsimata jätta.
„Tõtt öelda ei ole ma sellele kunagi mõelnud. Ma ei julge väita, et seegi päev tuleb, kuid ma ei saa ka kinnitada, et ei iial. Vastaksin sellele: never say never,“ ei välista Marko üht ega teist.
