Olgu kohe alguses kinnitatud, et läbiv suurtäht pealkirjas ei ole keele- ega näpuvääratus. Selgitan otsemaid. Arno Arrak, kellest alljärgnevalt juttu, nühkis koos siinkirjutajaga pärast Teist maailmasõda Saksamaal Hanau Eesti Gümnaasiumis koolipinki. Mainitud kooli kutsuti ka Torgi Akadeemiaks. Nimetus ei olnud ainult pilkevarjundiline, sellega kaasnes teatav annus pieteeditunnet.
Mitte ainult koolile, vaid ka selle kasvandikele tekkisid loomulikus korras hüüdnimed. Arno ei tegelenud spordi ega skautlusega, ei käinud tantsukursustel, ei sõbrustanud viinapudeliga, ei hoolinud tüdrukutest (kui mõni just matemaatikaga jänni jäädes ei tulnud temalt abi otsima); Arno janunes teadmiste järele ja võttis seetõttu oma õpinguid üsna tõsiselt. Keegi ristis ta Õpilaseks ja sellena ta sõprade mällu sööbiski, koguni nii kindlalt, et klassikaaslastest nii mõnigi ta pärisnime aja jooksul unustas.
Arno lõpetas gümnaasiumi
cum laude ning kadus kaaslaste silmist ja teadvusest, minu puhul 64 aastaks. Siis tekkis mõlemapoolset rõõmu valmistav telefonikontakt. Arno oli ikka endine Arno, kuid nüüd oli mul juba au vestelda Õpetlasega. Alakem tema lugu otsast.
Arno Arrak sündis Tallinnas aastal 1927. Õppis Anna Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledžis, mis sõjaoludes jäi lõpetamata. Pärast 1944. a. 9. märtsi pommitamist suleti koolid ning Arrakute pere evakueeriti Kohilasse. Saksa ajal pidid kõik gümnaasiumi õpilased suviti kaks kuud talutööd tegema. Linnapoiss Arnost sai üheks suveks karjane ja teiseks sulane. Isa lohutas, et karjaskäimine teeb poisist mehe ja mees temast saigi. Kas just karjaskäimise tõttu, seda on tagantjärele raske hinnata, kuid Arno tunneb veel praegugi heameelt, et talle anti võimalus maaelu tundma õppida. Mäletab ka, et ta sõrakindrali ametit premeeriti veerandi seaga, millel tollastes oludes oli suur väärtus.
Arno aastakäik oli viimane, millesse kuulujad värvati Saksa sõjaväkke ja nimelt lennuväe abiteenistusse. Sõraväe kindralist sai sõjaväes harilik „pindevillem“. Ta pandi Lasnamäel radarit õppima, kuid seda vaid mõneks nädalaks. Varsti viis laev kogu nende grupi Saksamaale. Peale vanemate jäid Arnol maha nooremad vennad Henno ja Jüri, mõlemad praegu tunnustatud kunstnikud. Etteruttavalt pean mainima, et kui hulk aastaid tagasi huviga kuulasin Tartu College’is Jüri Arraku loengut, ei osanud teda kuidagi seostada oma kunagise sõja- ja koolikaaslasega.
Kui sõda ja sõjavangi vintsutused Belgias Zedelgemi laagris möödas, toodi meid Saksamaale tagasi ja meist said Briti tsoonis dipiid. Kumb meist end enne illegaalselt üle tsoonipiiri ameeriklaste poolele sokutas, seda ma ei mäleta, kuid sügiseks olime koolivennad. Aasta hiljem algas „sõelumine“, mille tagajärjel Arnolt võeti omavoliliselt tsoonipiiri ületamise eest dipii-staatus. Mind päästis samast saatusest asjaolu, et tulin vanema venna juurde.
Arno astus kõigepealt Ameerika vahikompaniisse, kuid haridusjanu meelitas ta tagasi Briti tsooni. Ta onu õppis Göttingenis arstiteadust ja katsus ka Arnot kooli sokutada, kuid ükski ülikool enam dipiisid vastu ei võtnud. Arno haaras esimesest emigratsioonivõimalusest ning siirdus Inglismaale, kus töötas kaks aastat telliskivivabrikus, samal ajal uurides ülikooli astumise võimalusi.
Siinkohal pean taas kõrvale kalduma ja mainima isikut, kes mõjutas Arno saatust. See oli Hanau kooli direktor Juhan Tork. Vana Draakon, kellena me teda Hanaus tundsime, oli mees, kes veel kõrges eas mäletas iga oma kunagist õpilast ja tundis huvi nende käekäigu vastu. Kunagise Tartu Õpetajate Seminari direktorina oli tal neid palju. Arno kirjutas talle Inglismaalt ja sai vastuses kuulda kurtmist, et Torgi tütar Virge oli Viinis raskes majanduslikus olukorras. Arno vahendusel saatsid Londoni eestlased Virgele toidupakke. Mõne aja pärast saabus Torgilt tänukiri koos aadressiga, kuhu kirjutada, kui tahab Ameerikas ülikooli minna. Ilmselt olid tal säilinud mõningad tulusad akadeemilised sidemed.
Nagu arvata võib, haaras Arno kohe pakutud võimalusest. Lihtsalt ega libedalt ei laabunud midagi, kuid ta pingutused andsid tulemusi. Tal tuli endast midagi kirja panna, siis korraldati talle Londonis intervjuu. Tänu Inglise Kolledžile ei tekkinud erilist keeleprobleemi. Kõik klappis ja peatselt siirdus Arno stipendiaadina Ühendriikidesse. Siinkohal pean taas korraks Hanausse tagasi hüppama ja tsiteerima üht Arno klassivenda hüüdnimega Madu (pärisnimest meelevaldselt tuletatud), kes loogiliselt põhjendas Silveti sõnaraamatu mitte-ostmist: „Milleks raha raisata, kui ma istun Õpilase läheduses. Temalt saan kiiremini ja täpsemalt teada, mis vaja.“
Kool, kuhu Arno suunati, oli Dartmouth College. See paiknes Hanoveris, New Hampshire osariigis ja oli üks
„Ivy League“ ülikoolidest, mis asutati 1769. aastal indiaanlastele ristiusu õpetamiseks. Seal õppis ta keemiat ja zooloogiat ning pärast lõpetamist võttis veel füüsika kursusi Columbia Ülikoolis New Yorgis ja tuumainseneriteadust Pratt inseneriteaduslikus ülikoolis, saavutades M.CH.E. kraadi. Esimesed viisteist aastat töötas ta spektrokeemilise analüüsi alal, nendest üheksa aastat Grumman Aerospace Corp. juures. Et Apollo 11 1969. aastal kuu pinnal kanna kinnitas, selles olid Õpetlasel oma teened.
Ameerika poliitika muutus, kuu peale enam ei kiputud ja Grummanis kaotas ühe kuu vältel 10.000 töölist töökoha, Arno nende hulgas. Järgmised kakskümmend aastat tegutses ta New York City koolisüsteemis, õpetades gümnaasiumis bioloogiat.
Alates 1990. aastast on Arno erus ja elab Long Islandil, kuid tegeleb teadusega intensiivsemalt kui kunagi varem. Ta on endiselt New Yorgi Teaduste Akadeemia liige ning on pühendunud kliimateadusele. Ta on avaldanud hulga teaduslikke artikleid ja raamatuid, esinenud loengutega mitmel pool Ühendriikides, Kanadas, Inglismaal, Šveitsis ja Eestis.
Arno teadushuvi sai ergutava süsti mõne aasta eest, kui Al Gore linastas sensatsioonilise filmi
„The Inconvenient Truth“, mis käsitab maakera soojenemist väidetavalt inimeste süü läbi. Selle filmi tulemusena pälvis autor hiljem Nobeli preemia. Samaaegselt tekitas Arno Arrakus tunde, et tegeleb pseudoteadusega. See tunne süvenes ja kujunes uurimuste najal veendumuseks. Mõne kuu jooksul pani ta kokku teadusliku artikli pealkirjaga
„What Warming?“. Põrkas aga kohe ettenägematute tõkete otsa. Suuremad teaduslikud ajakirjad keeldusid seda avaldamast. Õieti ei keeldunud, vaid lihtsalt saatsid selle tagasi ainsagi kommentaari või põhjenduseta. Ilmselt oli see neile mugavam, kui Nobeli laureaadi väiteid kahtluse alla seada. See vihastas tõemeelset teadusemeest nii põhjalikult, et ta laiendas oma artiklit ja andis selle raamatuna välja. Möödunud aastal avaldas uue artikli pealkirjaga
„Artic Warming is not Greenhouse Warming“, mis on interneti kaudu kättesaadav.
„Enamus kliimaga töötavaist teadlastest ei taha mind uskuda,“ märgib Arno mõrult. „Pole ka ime – nende töökohad eksisteerivad ainult maailma soojenemise muinasjutu tõttu.“ Kuid jonni ta ei jäta. Neti kaudu kliimateadlusega tegelemisest on kujunenud tema tõeline elutöö.
Kuna Arno käib igal aastal Eestis vendi külastamas, on tal tekkinud sidemeid sealsete teadlastega. Geoloogist akadeemik Anto Raukas korraldas talle esinemise Eesti Meteoroloogia Seltsis, mida põgusalt kajastas ka Eesti televisioon. Hiljem intervjueeriti teda Kuku raadio meremehetunnis. Raukas on avaldanud samasuunalisi artikleid, toetades Arno seisukohti ja rõhutades, et teadus nõuab ausust. Olgu siinkohal kinnitatud, et viimase väitega nõustumiseks ei ole tingimata kõrgharidust tarvis. Head sõpra ja koolivenda tundes julgen tema seisukohti respekteerida ning suhtuda neisse sügava lugupidamisega.
