Hannes Aasa, Kanada praost

Igal aastal päev enne Kanada praostkonna sinodit (sel aastal 26. märtsil) kogunevad praostkonna vaimulikud õpetajate päevale, et jagada oma mõtteid, muresid ja rõõme.

Sel aastal olid meiega ka Montreali Jaani Koguduse uus aseõpetaja soomlanna Kyllikke Pitts ja Toronto Baptisti Koguduse pastor Jüri Puusaag. Kohal olid peapiiskop Andres Taul, assessor Tiit Tralla, abipraost Walter Johanson, praostkonna nõunik, Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas, õp em Kersti Kimmel. Õpetajate päeva juhatas Hannes Aasa.

On ime, et me leiame tiheda vaimuliku töö kõrvalt aega kokku saada. Paljud eesti õpetajad töötavad oma ümbruskonna ainsa vaimulikuna, teenides lisaks väiksemaid eesti kogukondi. Õpetaja amet ja elu on pingerikas ja sellepärast on oluline koguneda kord aastas hingehoidlikuks vestluseks.

„Ime“ – inglise k. miracle pärineb ladinakeelsest tegusõnast mirare – imetlema või imestama. Liites sellele ingliskeelse suffiksi -cle saame nimisõna miracle – see tegu või asi, mis paneb imetlema ja imestama. „Ime“ sellises valguses lubab meil tõlgendada paljusid oma elu sündmusi imedena. Kuid, kas saame neid võrrelda meie Püha Sõna allika ja Kristuse Jeesuse imedega? Peame tunnistama – imed on sakraalse elu osaga seotud.

Selle aasta õpetajate päeva teema oli: kuidas ja kas tänapäeva postmodernne inimene mõistab sakraalset oma elus võrreldes sekulaarsega? Praost Aasa tegi ülevaate sakraalsest põhimõttest Vanas ja Uues Testamendis, millele järgnes arutelu. Vestlus oli mitmekülgne. Igaüks väljendas oma kogemusi, kuidas sakraalne ja sekulaarne puudutab tema elu ja tööd.

See – üks ristiusu päevakohasemaid teemasid – on mõtlemiseks meile kõigile. Kuid tähtsam on õpetajate jaoks võimalus rääkida oma südamelt seda, millest kergendust vaja. Samuti kuulus siia juurde leiva murdmine ning päevamurede leevendamine. Lahkusime rõõmsamalt, kergemal sammul.

Märkmed: