Eesti Elu
ÕPETAJA TASUST JA VÄÄRIKUSEST. Kolleeg Peeter Kreitzbergi helgele mälestusele
Arvamus 18 Nov 2011 Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kas pool klaasi on juba täis klaas või pool klaasi siiski veel pool tühi klaas....See vana dilemma käib meil ka hariduse kohta. Eesti kool on tegelikult ainuke, mis annab eestikeelset haridust maailmas ja seetõttu ta mingil määral ei peakski eriti olema hinnatav. Kui keegi näeb siin midagi, mis vajaks parandamist, siis peaks iga kriitik käed lihtsalt külge lööma, et olukorda parandada. Teine asi on selles, et koolides töötavad inimesed vajavad siiski vahel pilku kõrvalt. Tänase haridussüsteemi probleemiks paistab kujunevat nagu tippspordis (Veerpalu kaasus), et kui esialgu on abipersonali juurdepalkamine sisulisele edule boonuseks, siis teatud momendist peale võivad „lisajõud“ muutuda hoopis piduriks arengule[1]. Kui politsei, päästjate, piirivalvurite jt puhul Eestis on juba ammu eraldatud põhifunktsiooni täitjad ja tugistruktuurid, siis haridussüsteemis on rahade eraldamine ikka ühiskassasse. Eesti ühiskond vajab täna suuremat selgust õpetaja kui profesionaali määratlemiseks. Kui me hariduses hoiaksime eraldi õpetajate tegevuse kulud ja palgad, üldistest kommunaal ja administreerimise kuludest ning teeksime selget vahet nn betoonirahadest, olgu need saadud saastekvootide või mingitest muudest vahenditest, siis oleks palju selgem meie hariduspoliitika ja pealegi onupojapoliitika haridusvaldkonnas raskemini teostatav.

Eesti riigis peaks enam lugema Põhiseadust. Hariduse kättesaadavuse garanteerimine riigis on sisse kirjutatud meie Põhiseadusse. Kuigi meil omaks võetud, et see põhiseaduslik printsiip tähendab endast riigi kohustust tagada riigi elanikele põhiharidus, siis samas ei lähe see kuidagi kokku meie riigi poolt väljakuulutatud ideedega, olla teaduspõhine ja innovatiivne riik, kus ei kiidelda enam sellega, palju me odavat allhanketööd välisfirmadele suudame teha. Kuid diskussioon selle üle, milline on näiteks Euroopa liidu riikides haridussüsteem ja kuidas seda rahaliselt osatakse käigus hoida, peaks ka meil muutuma konkreetsemaks. Täna tunnistavad paljud asjaosalised, et poiliitikute poolt püütakse haridusse pandud rahasid ilustada „heitgaaside müügist“ saadud rahade betooni paigutamise rahade arvelt. Sama on teaduses, kus pikka aega on riigis eriti toetatud nn „laboriteaduseid“, kus eriti suur osa raha rändab otse tagasi välisfirmadele (ikka need taristu kulud). Seega peaksime võrdlevalt vaatama, kuidas mujal leitakse võimalusi, et toetada seda inimest, keda nimetatakse õpetajaks.

Õpetaja peab olema väärikas. Õpetaja pole väärikuse seisukohalt siiski erand, sest Maailma Terviseorganisatsiooni tervise definitsioonis on kirjas, et elanikkonna tervis on parem, kui ühiskond püüab kaitsta inimeste väärikust. Väärikus peab saama võtmesõnaks, kui me püüame parandada Eestis töötavate õpetajate palgaküsimusi. Praegu paistab olevat ministri ja õpetajate omavaheline suhtlemine jooksnud ummikusse. Õpetajad Eestis kurdavad, et nende palk liialt väike ja minister ütleb vastu, et „mõned õpetajad“ pole küllalt heal tasemel ja seetõttu ei saa riik õpetajate palka tõsta. Samas on selge, et nii ülikoolides kui koolides on Eestis õpetajaid, kelle palgad on juba tasemel. Samas igal aastal valitakse ministeeriumi toetusel „parimaid õpetajaid“, kes võiksid olla siis riigile selleks standardiks, millega võrreldavalt mõõdetakse õpetajate õpetamise taset. Samas ei tohi mõõtjad langeda liigsesse „mõõtmise eufooriasse“, sest õpetaja töö kuulub valdkonda, mida nimetatakse ka õpetamise kunstiks. Kvaliteedi hindamisel kvantiteedi kaudu pole kunagi olnud head tulemust - peale selle, et see on aidanud taolise mõõtmise avalikkuse jaoks mõttetuks tunnistada. Mul on olnud raske aru saada, kui Eestis on olemas internetiprogramm koolidele (koolilastele)(Tiigriprogramm), siis miks ikka veel pole internetis vabalt ja riigi poolt toetatuna kättesaadavad Eesti parimate õpetajate tunnid. Vanematel pole ju ükskõik, mis haridust lapsed saavad. Samuti on meie noorem põlvkond kokku kasvanud arvutiga, paljud lapsed saaksid ise aineid valides aru, kui nad näeksid kas või interneti kaudu (elavad nad siis kodumaal suurtest keskustest kaugemal või välismaal)kuidas andekad pedagoogid õpetavad huvitavalt ja arusaadavalt näiteks matemaatikat ja füüsikat. Lapsevanemana ja vanavanemana on mulle arusaamatu hala, kus räägitakse insenerihariduse jm õpetamise taseme langusest ülikoolides -rakenduskõrgkoolides, sest noored ei oskavat ja ei armastavat reaalaineid. Mulle oleks kohe huvitav näha, kuidas siis neid aineid ikka koolides õpetatakse? Laste juttude järgi on vahel päris hirmus kuulda, kuidas matemaatika-füüsika ...ainete õpetajad oskavad vahel lastes tekitada mitte ainult pidevat hirmu oma õpetatava aine vastu vaid saavutavad lõpuks lausa soovi peale koolist pääsemist mitte kunagi sellega enam kokku puutuda. Samas ikka veel riigi lobby poolt kaitstuna, on just need ained kogu aeg nagu riigi meelislapsed. Õpetaja väärikus tähendab uuel ajal kooli suuremat avanemist avalikkusele ja tundide avamine internetis oleks siin üheks võimaluseks. Seega üleskutse peaks kõlama - tooge internetitiiger lõpuks kooli ja koolilapse koju, näidake iga päev internetis parimate õpetajate koolitunde. Riigi toetus saab siin olla selles, et tasutakse autoriõiguse eest ja hoitakse üleval vajalik taristu ning pidevalt jälgitakse seda, et laste arvutile juurdepääs koolitöö tegemiseks oleks tagatud.

Kuidas saaks toetada õpetajaid. Noorema põlve kirjanikul Wimbergil paistab olevat üks lahendus välja pakkuda. Selleks et enam arvestada õpetaja töö spetsiifikat, leiab ta et riik ja kohalikud omavalitsused peaksid meie õigusruumis sõlmima õpetajaga lepingu kui osaühinguga (õpetaja(d) oleksid väikeettevõtted, kes pakuvad haridusteenust). See võimaldaks õpetajatel nagu täna teevad perearstid kanda kuludesse need väljaminekud, mis seotud oma ameti „taristu kuludega.“ Kui õpetaja saaks Eestis maksudest maha kanda oma töö jaoks „kodus kulutatu“, samuti transpordikulud (auto kulud), samuti kogu tööks vajaliku side- ja kantseleikulud, täiendkoolituse, raamatute ostu kulud jne, siis näeks õpetaja palganumber hoopis teises valguses. Kui initsiatiivikal kirjanikul Wimbergil sellise „moodsa õpetajamudeli“ realiseerimine Tallinnas täna veel ei õnnestunud, siis see ei tähenda, et see poleks üldse realiseeritav. Selleks peaks tekkima Eestis tõeline „vaid õpetajate“ ametiühing või siis kutseühing (võiks olla isegi vajadusel erialade kaupa – ajalooõpetajate kutseühing, matemaatikaõpetajate kutseühing jne), kes võtaks oma kutseühingu liikmete lepingute sõlmimise enda peale. Kui olemas suurem tugi, siis saavad seni vaid palka saavad õpetajad paremini aru, kuidas olla väikeettevõtjad ning mitte omada hiljem esialgse vilumatuse tõttu raamatupidamises probleeme maksuametiga. Seega, nimetame seda „kirjanik Wimbergi mudeliks“ on juba täna meie õigusruumis võimalik. Osaühingu kaudu oma lepingute sõlmimine annaks meie õpetajate palgamurele Eestis kiirelt vähemalt mingi kergendava lahenduse. Kuid olgu kohe öeldud, et seni on veel kasutamata palju teisi võimalusi.

Õpetajate majad kui väiksed koolid. Kui riik venitab haldusreformiga ning ei taha rääkida sellest, et koolivõrk ja omavalitsuste suurus on ajalooliselt omavahel seotud, siis laste tuleviku nimel tuleks mingi lahendus leida. Meie elame teadmisega, et iga elujõuline kogukond peaks suutma võimaldada lastele hariduse. Läbi ajaloo on seda osatud lahendada. Poliitlise (kooli)betooni süsteem on siin viinud selleni, et loomulikult kaob ära õpetaja rolli tunnetus. Kui me suudaks vaadata hariduse andmisele veidi teise pilguga, siis võib tekkida võimalus meie suhtelise hajaasustusega maale. Kui riik suudaks tagada nagu Soomes, et ühiskond usub, et riigi poolt õpetajaks tööle lubatud inimesed seda tööd oskavad, siis peaks suutma õpetajat enam usaldada. Toome näiteks sama perearstisüsteemi, kus riik aktsepteerib haigekassa (ehk peaks olema siiski tervisekassa?)kaudu, et arstina saab tegutseda ka väljaspool suuri haiglaid. Miks arvatakse, et õpetaja töö on võimalik vaid siis, kui „on ehitatud suur koolimaja.“ Ehk oleks Eestis vajalik luua „pereharidussüsteem“ ja seda aitaksid siis riik ja kohalikud omavalitsused ülal pidada läbi „hariduskassa.“ Ehk tasuks sellele Eestis tõsiselt mõelda ja mitte lugeda seda vaid juhuslikuks uitmõtteks. Oleme jäämas varsti nii väikseks nagu Island ja siin meenub Islandi presidendi intervjuu, kus tema ametliku visiidi ajal Hiinasse olevat hiinlased küsinud, kui islandlasi nii vähe on (nagu Tallinnas elanikke), siis miks te neid kõiki Hiina visiidile kaasa ei võtnud. Meil samuti maal vahel nii vähe, et siin võiks õpetaja lapsed õpetamiseks enda juurde võtta....vähemalt hiinlased arvaksid nii...Seetõttu on mõneti arusaamatu, et näiteks meie saartel või maapiirkondades, ei mõelda kvalifitseeritud õpetajate olemasolul, et ehk oleks väikses kohas kus vähe lapsi võimalik õpetada kompaktselt koolimajade asemel ehitada välja hoopis õpetajamajad, kus õpetaja elab ja kus tal parajad (optimaalsed) ruumid paarikümne lapse õpetamiseks näiteks vähemalt algkoolis. Ühiskonna seiskohalt on see suur raiskamine, kui me maale tulnud õpetajale peame muretsema elamisruumid ja kuskil omama veel eraldi kalleid kooliruume, et mõned tunnid päevas lapsi õpetada. Samal ajal ehitavad külad veel omale küla(kultuuri)keskusi, mis suure osa ajast tühjana seisavad. Kuigi nende ülalpidamine tuleb erinevast taskust, on see ühiskonna jaoks ikkagi üks rahakott. Eesti ühiskond on täpselt nii rikas kui rikkad me kõik kokku oleme. Kool peaks olema kogukonna elujõulisuse indikaator ja siin vajalik aidata kogukonnad jälle end aktiviseerida, et nad seda hariduse olulisust selgelt tajuksid ning samas materiaalselt omaltpoolt vähemalt osaliselt toetaksid.

Õpetajale sõit transpordis vabaks. Me kuuleme pidevalt, et meie valitsus ei saa midagi teha, sest maailmaturul enerigiakandjate hinnad kallinevad. Õpetaja amet eeldab aga suhtlemist, kolleegidega ja üldse aktiivse kultuurielu elamist. Seetõttu oleks ühe võimalusena kutseühingusse kuuluvatele õpetajatele (õpeta registrisse kantud nagu arstid arstide registrisse), kes ka töötavad õpetajatena anda võimalus riigis kõikjal sõita transpordis tasuta. Õpetaja ei tohi olla „sunnismaine“ selle tõttu, et transpordihinnad järjest kallinevad, sest õpetaja peaks olema see inimene, kes tänu mobiilsusele on võimeline olema oma piirkonna maa sool. Kui riik koos kohalike omavalitsustega hoiaks käigus kogu riigis korraliku koolibusside süsteemi, siis õpetajatele tasuta sõidu tagamine transpordis annaks kergendust õpetajate pere eelarvele ja samas julgustaks õpetajaid vajalikule mobiilsusele.

Õpetatajatele igaks aastaks esinduskulud. Eesti meedia igavene lemmikteema on parlamendiliikmete kuluhüvitised ja nende võimalik kuritarvitamine Riigikogu liikmete poolt, siis tegelikult pole kuidagi märgatud, et just õpetaja on amet, kus esinduskulud hädavajalikud. See kuidas õpetaja suudab riietuda, kuidas enese eest hoolitseda, samas hoolitseda oma pereliikmete eest, on omamoodi eeskujuks ümbritsevatele. Mulle meenub kunagi televisioonis nähtud film Venemaast, kus võideldi sealsetele kohtunikele ametitalaaride sisseviimise eest ja kus oli tõsti värvikaid kaadreid, kuidas võib kohtuniku autoriteeti alla viia ka tema riietus. Eestis kannavad kohtunikud juba 1990ndate aastate algusest tööl ametitalaare ja asjad on meil korras. Õpetajate ametimundrisse panek oleks ajas tagasiminek, kuid anda maksuvabastus õpetajatele riietuse ostmiseks, et nad saaksid ajaga ka moe mõttes kaasas käia, seda võiks arutada. Meil terve rida ameteid, kus saadakse aru, et ilus väljanägemine on selle ametikandja väärikusele oluline ja siit algab ka meie kui maksumaksjate enda huvi, sest nad meie silme all.

Õpetajale tagada enesetäiendus - ja koolitusrahad. Mille poolest erinevad meie õpetajad Lääne-Eurooopa õpetajatest on kindlasti see, et seal on õpetajaks olemine seotud pideva õppimisega. Seega kui seal räägitakse õpetaja tööajast, siis sinna arvatakse aastas ehk enamgi kui kuu eneseharimise tööd. See kuu ja enam täiendusaega aastas on tagatud palgaga, aga selles töös osalemine tagatakse ka materiaalselt, kas siis maksudest mahaarvamise kaudu või siis koolidele antavate koolistusrahadega. Kuid oluline siin, et koolitus on nagu pearaha, mis käib iga (täis)kohaga õpetajaga kaasas. Kui on raha palgata õpetaja, siis peab olema koolidel raha, et õpetaja saab kogu tema koolis töötamise ajal ja kindlasti igal aastal täiendkoolituse. Õpetaja töö on suure pingega ja siin vajalik, et noored õpetajad saaksid samuti kohe täiendkoolitust, sest see on ka vaheldus pingelises töös, mis hoiab ära läbipõlemist. Õpetajate puhul peaks toetuse alla kuuluma samuti õpetajate loovuse arendamine, sest õpetajad kel huvi tegelda hobidega on lastele paremad koolitajad. Seetõttu võiks õpetajate laulukooride, tantsuringide, kunstiringide jne toetamine olla üheks osaks nende kvalifikatsiooni tõstmise süsteemis. Loovust nimetatakse vahel jumala kingiks inimlapsele ja seda sädet tuleb hoida, sest muidu on raske loovust lastele edasi anda. Ühiskonna loovus tervikuna on sädemega inimeste summa ühiskonnas pluss suuremast hulgast sädemega inimestest tekkiv võimendus.

Parimatel õpetajatele võiks olla autasuks palgaline loominguaasta enesetäienduseks välismaal, raamatute ostmise raha ning õpikute kirjutamise stipendiumid. Kuulsin ehmatusega uudist, et parimate õpetajate autasustamisel olevat minister õpetajaid lausa ähvardanud, nõudes et need unustaks oma palganõudmised. Igal aastal näitab televisioon, kuidas õpetajate päeva eel, antakse osadele väljavalitud õpetajatele ministeeriumi poolt standardkingitused ja aukirjad (kahjuks meenutab see nõukogude ajal elanud inimesele hoopis teatud varasemat traditsiooni). Vaadates seda pilti meenuvad mulle meie malesuurmeistri Paul Kerese sõnad, et „tõeline professionaal males on see, kes mängib malet raha peale selleks, et paremini malet mängida.“ Kui me tahaks tõesti paremaid ja andekamaid õpetajaid esile tõsta, siis võiks neile anda midagi sellist, mis suurem kui käepigustus, lilled ja standardkingitus. Kui õpetaja tunnistatud tõesti silmapaistvaks, siis võikski riik osta õpetajalt autoriõiguse tema tundide näitamiseks avalikkusele, et tutvustada läbi filmide või interneti tema tunde, mis tunnistatud ju erilisteks. Sel juhul oleks teistele kolleegidele selgelt arusaadav, miks ühed õpetajad on sedavõrd paremad teistest ametivendadest-õdedest. Kui riik ei usalda õpetajale anda autortitasu otse, siis võiks see olla antud sihtotstarbeliselt näiteks ensetäienduseks välismaal. Ka meie õpetajatel võiks olla võimalus võtta tasuline loominguline aasta.

Õpetajale tööle asumisel stardiraha ja pensionile mineku toetus. Kui tänaseks on Eestis aru saadud, et vaatamata varasemast, loetakse ametisse astuvatele noortele õpetajatele vajalikuks maksta nn stardiraha. See peaks veidi aitama õpetajate ametisse asumisel just väljaspool suuremaid linnu, siis tegelikult on kasutamata veel üks võimalus. Hea õpetaja saamine kooli on investeering ja seda on otstarbekas hoida. Kui me täna räägime kohalikest omavalitsustest, siis seal ammu aru saadud et heade ja sageli just kohalike õpetajate omamine on tulu kogu kohalikule kogukonnale. Üheks täiendavaks võimaluseks õpetajaid materiaalselt toetada oleks nn õpetajatele ametist pensionile mineku toetuse maksmine. Õpetaja ameti väärikust tõstab ka see, kui õpetajate elu viimane periood möödub väärikalt. Kuna õpetaja töö on eriline, siis võiks olla siin võimalus, et õpetaja saab endale kodu, mille maksumus pensionile minnes õpetajale eraldi summana vanaduspäevadeks välja makstakse. See julgustaks õpetajaid rajama kodud koolide juurde, kuhu nad tööle tulnud ja teeb õpetajaid paiksemaks. Ühe maja maksumusega võrdse summa väljamaksmine ühiskonna poolt õpetajale tema pika ametitöö lõpul, peaks olema hea õpetaja tööga meie laste koolitamisel tegelikult kuhjaga ette ära makstud. Taolise pensionipõlve lisasumma võimalus, annaks ehk meiegi õpetajatele vanaduses võimaluse vähemalt pikkadel pimedatel sügiskuudel ja külmadel niisketel talvekuudel näiteks Kreekas või Hispaanias paremat kliimat nautida ja oma tervist paremas korras hoida. Kokkuvõttes, aga tõstaks õpetajaameti prestiizi tööturul. Euroopa Liidus seatakse ilmselt ka meie koolile peatselt peale soolise võrdõiguslikkuse nõue, aga tundub et meeste tulek kooli järgneb ka ilma vastavate euronõueteta, kui olukord koolis normaliseerub.

Õpetaja lastele tasuta haridus kuni ülikooli lõpuni. Keskajast pärineb üks õpetamise tava, mis ütleb, et kui „meister on valmis kedagi õpetama, siis peab õpipoiss lubama, et kui õpetajaga peaks juhtuma, et ta sureb enne kui suudab oma lapsed üles kasvatada ametikandjateks, siis peab selle meistri laste õpetamise töö tasuta üle võtma keegi meistri õpilastest.“ Mida see tänases Eesti ühiskonnas tähendaks. Ilmselt seda, et kui riik lubaks, et „õpetaja kes teeb teatud aastad oma tööd korralikult „ saab õiguse – et ta saab oma laste harimiseks kasutada õpetaja laste privileegi“ – mis kõlaks näiteks nii „õpetaja lapsed vabastatakse kuni ülikooli lõpetamiseni kohustusest hariduse eest tasuda.“ Kuigi õpetajate rahakott taolise otsuse puhul täna ei täieneks hetkega mitte ühegi eurosendiga – tõstaks see tohutult õpetajaameti prestiizi Eesti ühiskonnas. Eestis kannab iga pere tegelikult päris suuri hariduskulusid iga oma lapse koolitamise eest. Õpetaja kes teeb südamega oma tööd võiks olla sellest maksust vabastatud. See oleks ühiskonna solidaarsus oma laste õpetajate suhtes. Ehk isegi suurem toetus, kui me lukaks oma õpetajatele tulevikus ausambaid rajada.

Ausamba ja palga vahel on ühiskonna austus. Kunagi Lennart Meri ütles Hugo Treffneri ausamba avamisel Tartus, et hea õpetaja ei vaja tegelikult ausammast, sest tema ausambaks on tema õpilased. See tähendab, et hea õpetaja töö ei jää kunagi märkamata. Kuid siiski võiksime vahel mõelda Eestiski jaapanlaste moodi, kes tänaseni oma viisakuskummarduse teevad selgelt sügavamalt vaid kahele inimesele oma ühiskonnas – need on õpetajad ja keiser.








[1] Eesti on Euroopas eeskujulik riigi valitsussektori võlakoormuse koha pealt, kuid valitsemiskulud sõid meil eelmisel aastal ära 40% sisemajanduse kogutoodangust (SKP) ning sellega oleme Jaapani järel (40,7%) maailmas kulukuselt 29. riik.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus