See on omapäraseim duett, mis kunagi lauldud – vanima ja noorima ööbiku poolt, kes on osanud end ühe ja sama naha sisse ära mahutada. See on minu nahk. Jah, mina olen Ööbiku-nimelise koori ealt vanim liige. Laulustaazhilt sama koori noorim liige. Selline arveldus kehtib küll vaid selle koosseisu puhul, kes lõikustänupüha nädalalõpul New Yorgis käis, muidu on selles kooris minust nooremaid ja vanemaid. Siin ma siis nüüd olen ja kõõrutan üksi kahel häälel oma reisiaruannet.
Kevadise Simmaree kavas tuleb teha muudatusi. Peeter Kopvillem tütardega on sunnitud sõidust loobuma n-ö. viis minutit enne 11. tundi. Nende asendajaiks on saadud kohalikud Ell Tabur ja Urmas Kärner. Kristi Roosmaa esineb samal ajal hoopis Eestis. Tema kohta programmis täidab Hanna-Liina Võsa. Kui hea, et meil Kati on! Ise ta soolot laulma ei kipu, kuid selleks teisi leidma on agar. Siis haigestub Tamara ja langeb rivist. Sellest tunnen kahju ja samaaegselt natuke nukrat kergendust – meie ettenähtud duett võib ära jääda, mul pole vaja varesehäälset ööbikut mängida.
Reede varahommikul ootab buss Eesti Maja ees. Ülle on võtnud vaevaks ööbikute auks kohviku uksed avada. Kohvi ja soojade pirukate saatel on hea teele asuda. Bussijuht Dave vilunud piiriületajana kontrollib kõigi dokumente, et tollipunktis halbu üllatusi ei tuleks. Tuleb siiski. Kolmel daamil pole Kanada passi ja need kutsutakse sisse. Kõva kaks tundi närvilist ootamist, siis saabuvad meie „välismaalased“ ja reis võib jätkuda. Ei pinnitudki eriti, kuid järjekord oli pikk.
Pennsylvania mägine maastik uneleb sooja sügispäikese käes ja lummab oma vananaistesuvise värviküllusega. Kavast välja jäänud laulu sõnad hakkavad mu peas kumisema. Kummardun ettepoole ja sosistan Helile midagi kõrva. Ta polegi üllatunud. Jah, ta teab ning armastab seda laulu, on nõus katsetama. Looduse kirevakuueline närbumisnukrus on temagi hinge silitanud.
Doubletree hotelli Jersey Citys saabume pisut hiljem kui plaanitsetud, kuid sellest pole lugu. Ühistransporti põlanud Mati ja Maaja on juba kohal ning jagavad meile lahkelt informatsiooni, nad ju põlis-jerseylased. Tubadesse paigutamine läheb sujuvalt. Ülifamiliaarne Felix registreerimislauas kipub kätt suruma ja käitub üldse nii, nagu kuuluks hotell koos ülejäänud personaliga temale. Jagame Heikkiga tuba – kaks vanaööbikut peaksid hästi kokku sobima. Hindame toa vastuvõetavaks, tõstame kohvrid nurka, riputame esinemisriided üles ja siis alla õhtustama. Naudime midagi erakorralist, mida menüüs pühvlitiibadena reklameeritakse, kuid mis meie hinnangu kohaselt on kana küljes kasvanud. Pühvelkanad maitsevad hästi, osaliselt tänu rieslingikastmele, millega nad alla saab loputatud. Pärast arvetasumist, mis vääriks eriloo kirjutamist, üheksandale korrusele tagasi, kus veel üks Mati (sedapuhku Une-Mati) ootab ja meid lahkelt oma hõlma võtab.
Laupäev on ööbikuile kõva tööpäev. Dave oma bussiga on poole kümneks kohale käsutatud, et meid Eesti Majja viia. Seal tuleb saal esinemiskorda panna, harjutada, kaks etendust anda ja siis äraootavale seisukohale jääda, et kas pärast meid tuleb veeuputus või midagi muud.
Saal on laiutama harjunud ööbikute jaoks väike. Ei tohi tiivasulgi liiga kohevile ajada. Astmed saab paigale pandud, Tiinale ja tädi Valvele (need on sedapuhku lavanimed) jututuba ehitatud. Kati juhendab, Jüri abistab agaralt, Asta ja Roosi harjutavad närveerimist, Tiina ja Merike otsivad asjatult ööbikumüürist pragu, millest läbi pugeda. Näib, et tuleb küünarnukke kasutada, muidu tantsunumbrit läbi ei vii. Üks kohalik noormees on helimeistrina appi tulnud. Urmas ja Ell võetakse rõõmuhõisetega vastu. Hanna-Liina kallistab kõigepealt lähisugulast Aimet ning alles siis hakkab ülejäänud seltskonda võluma, nii laulu kui isiksusega.
Teeme proovi. Saali suurepärane akustika korvab selle väiksuse. Meesansambli koosseis on raasuke muutunud. Charlie ei saa palju aega klaveri taga veeta, teda läheb laulurivis rohkem vaja. Hanna-Liina ja Charlie koostöö laabub sujuvalt, kuid ühe lauluga tekib probleem, sest kummalgi pole nooti. Mõlemad lootsid teise peale. Improviseerivad vapralt. Heli krapsab aeg-ajalt püsti ja juhatab emma-kumma mazhoorist minoori või vastupidi. Lõpuks löövad naerdes käega ja valivad uue laulu, kus kumbki nooti ei vaja. Igale probleemile on lahendus.
Kiireks läheb. Lõunasöök ootab ja siis kihku-kähku lavale. Lõunalauas teenindavad meid tuttavad inimesed. Erik ja Katrin Veski on einelaua pidamise endi kätte võtnud ja viimane, piigapõlves Kuuskne, on Torontost võrsununa enamusele hästi tuttav. Supp on maitsev ja sooja ilma tõttu on ka baaril jaheda õllega omajagu tõmbejõudu. Seda kiusatust tuleb enne esinemist talitseda.
Marsime „lavale“, st sinna saalinurka, kuhu oleme kuidagi suutnud klaveri kõrvale astmestiku paigutada. Publiku ja lauljate esiread on peaaegu terekäeulatuses. Publikut on hõredalt, kuid nad reageerivad elavalt. Tekib mõnus kokkukuuluvustunne ja mõtleme vaikselt, et me ju alles proovime kätt. Õhtul, siis virutame nii et aitab.
(Järgneb)
