Harri Asile järelehüüdeks URVE KARUKS Luuletaja meelissümboliks oli meri – kreeka keeles thalassa. Kui leidsin luulerea „süda aastaid on sõudnud verd“, olin vaimustunud tabavalt ja uudselt sõnastatud mõttepildi üle. Ja miks ka mitte verd. Egas muidu poleks inimese veres sama protsent soola kui on meres. Vast peaks ütlema: „Merest oled võetud ja merre kord suubud.“
Luuletaja aerutajast süda oli pärast miljoneid mõlalööke hakanud väsima ja tõrkuma ja nii pidigi „pacemakeri“ abiks võtma, mis kulgu reguleeriks. Kuid 15. jaanuaril 2009 väsis aerumehe süda 87-aastasest sõudmisest lõplikult. Tema viimaseks sooviks minule oli, et ta põrm tuhastatakse ja merre, sinna hiiglaslikku emakoja kaitsvasse rüppe tagasi heidetakse.
See soov sai täidetud k. a. juulikuus Eesti rannikul. Pakri poolsaare kõrgelt kaldalt, vaatetornist heitsin Harri Asi ja ta abikaasa Silvi põrmud Läänemerre ning kaks rukkililledest ja karikakardest punutud pärga nende veehauda ehtima. Ring oli täis saanud. Nad olid tagasi seal, kust nende keeruline elutee kunagi algas.
