Eesti Elu
Õnnistegija, puuduta meiegi silmi!
Eesti kirikud 18 Sep 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Praost Rudolf Kiviranna (1912—1994) kodumaalt lahkumise 10. aastapäevaks kirjutatud jutlus

Täna oleme tulnud Jumala palge ette, et oma südames anda ruumi maale, kus me oleme sündinud, kasvanud ja kus on möödunud meie elu parimad, ilusaimad aastad.

Paljud pildid ja mälestused elustuvad meie hinges, pühitsedes kodumaalt lahkumise aastapäeva. Ei oleks õige neid pilte ja nendega seoses olevaid mõtteid ja tundeid lihtsalt kõrvale lükata. Kas me seda endale tunnistada tahame või mitte, nad moodustavad suure osa meie hinge paremikust. Ja ükski inimene ei tee õigesti, ignoreerides oma olemuse sügavamaid, põhilisemaid osi.

Jumal, kes meile elu on andnud ja seda elu oma imelistel teedel läbi paljude ohtude hoidnud, kasutab ka meie elamusi ja mälestusi, et meile lähedale tuua oma tõdesid, tahet ja õnnistust.

Need on erinevad pildid, mis täna siin kiriku vaikuses inimhingedes saavad elavaks. Aga neile kõigile on üks asi ühine: nad on tihedas seoses orjaahelaisse surutud Kodu-Eestiga ja ta rahvaga.
Eesti, su vaenlased arvasid, et sa oled surnud, et oled nagu sõdur, kellel ööpimeduse tulles ei ole lahinguväljal kedagi, kes seoks kinni verd jooksvad haavad, ja kes üha kahaneva lootusega ootab hommikukoitu, millest ta ei tea, kas ta silmad seda üldse veel näevad.

Su vaenlased on sulle tuhandekordselt öelnud, et sa oled surnud. Aga ennäe — sa elad, sa paljukordselt haavatu, põletatu, piinatu, laastatu ja orjaahelaisse seotu!

Eestlased, kellel on õnnestunud raudeesriide tagant pääseda vabasse maailma, on toonud meile sinult, kannatav kodumaa, kindla tunnistuse, et kommunistlik vägivald ja terror ei ole suutnud murda su elu- ja vabadustahte selgroogu.

Ja kuigi vabadus on kõigist välise elu avaldustest kõrvaldatud, elab see edasi metsades, põranda all, vaikse häälega lauldud isamaalistes lauludes, usalduslikus käesurves ja mehises, kindlas pilgus, ennekõike aga südamete varjatuses, lootuses, mis ei väsi, palvetes, mis ei lakka, usus, mida võõras vägivald hingest kätte ei saa. See oli Kodu-Eesti reaalsus.

*

Dr. Andres Taul, E.E.L.K. peapiiskop

Nüüd on möödunud 65 aastat õudsetest varajastest sügispäevadest, kui tuli maha jätta kõik, mis oli armas ja kallis, kui tuli pooleli jätta elutöö ja astuda vastu tundmatule tulevikule. Paljude viimaseks pildiks kodumaast jäi tuttav ja armas Tallinna siluett, leekides.

Maha jäi maine vara, kaasa toodi vaimne vara. Selle vara alleshoiuks ja edasikandjaks sai meie Eesti Ev. Luteri Usu Kirik. Kirik on olnud tänapäevani meie vaimsete varanduste ja väärtuste pank. Põgenemise teel peeti igal võimalusel jumalateenistusi ja pagulaskogudused olid esimesed asutatud organisatsioonid. Meie vaimuvarade pank ei ole kunagi tühi olnud.

Kui Eesti ligi 20 aastat tagasi taas iseseisvus, siis nägime, kui õiged olid praost Rudolf Kiviranna sõnad. Nõukogude Liit ei olnud võimeline Eestis kirikut sulgema. Suleti kogudusi, küüditati kirikuõpetajaid, vaimulik töö tehti üliraskeks. Saabus vabadus — siis tuli, mis oli kaua põlenud põranda all, lõi leegitsema. Taastati suletud kogudused, asutati uusi. Kõik, mis oli keelatud, tõusis üle öö kiirusega. Taastati üliõpilasorganisatsioonid. Originaalne sini-must-valge toodi peidust välja. Avati Tartu Ülikooli usuteaduskond.

Õnnistegija, puuduta meie silmi! Ava meie süda nägema, missugune väärtus on vabadus, mille Sa eesti rahvale oled taas kinkinud. Õpeta meid hindama Sinu kirikut, mis on nüüd 2000 aastat olnud primaarne vabaduse ja inimõiguste kandja. Õpeta meid mõistma, ükski vaimuvara ja väärtus ei püsi iseenesest. Meil endil nii Välis-Eestis kui Kodu-Eestis tuleb nende eest iga päev hoolt kanda. See nõuab meie aega, meie armastust, meie töökust ja meie ohvrimeelsust. Elu Issand Jeesus Kristus õnnistagu ja pühitsegu meid kõiki.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus