Vana-Andrese pühamusse oli pühapäeval, 3. juunil kogunenud arvukalt kirikulisi, võtmaks osa koguduse leerilaste õnnistamisest. Teenisid E.E.L.K. Kanada praost Hannes Aasa ja koguduse õpetaja Kalle Kadakas, orelil koguduse organist Lembit Avesson.
Pärast protsessiooni tervitas praost kogudust ja leerinoori, rõhutades nii eesti kui inglise keeles päeva tähtsust kristlase eluteekonnal. Õp. Kadaka õnnistamiskõne põhines 4. Moos. 6:22-27 tekstil, Aaroni õnnistussõnadel. Õp. Kadakas esitas leerilastele küsimuse, millele ta ise hiljem vastuse andis, mõtestades lahti Aaroni sõnu. Mida ei saa maitsta, tunda, näha ega osta, aga mida vajab iga inimene kogu elu kestel? See on õnnistus; leeriõnnistuse kaudu saavad noored ettevalmistuse tulla elus toime väljakutsetega, aga ka ettevalmistuse iseseisva, täiskasvanud inimese elurännakuks. Issand on helde, Ta jagab õnnistusi kõigile, kes võtavad Teda oma südamesse ja lähtuvad kristliku õpetuse põhitõdedest.
Õp. Kadakas kutsus siis altari ette kuus leerilast. Kalle Hendrik Amolins, Katrin Falby, Katriina Isberg, Andres Robert Kimsto, Toomas Aleksander Kimsto ja Taavo Tombak andsid oma tõotuse ja usutunnistuse, millele järgnes nende õnnistamine.
Leerilapsed ja nende vanemad esitasid Franz Schuberti laulu „Püha“ Asta Ballstadti juhatusel ja Lembit Avessoni saatel. Noorte ja nende vanemate hääled sulasid südantsoojendavalt kaunilt kokku. Teenistuse muusikalises osas esines ka solist Miikael Tenno trompetil Bernard Fitzgeraldi „Inglise süidi“ I ja V osaga. Esinemine harmoniseerus jumalateenistuse meeleoluga erakordselt hästi.
Õp. Kalle Kadaka jutluse aluseks oli Room. 11:33-36. Samas märkis õpetaja ka sellel pühapäeval tähistatavat Kolmainupüha. Õpetaja mõtestas Kolmainsuse sisu lahti vee ja selle kolme füüsilise oleku – jää, vee ja auru – abil. Nagu jää kannab, vesi värskendab ja kosutab ning aur paneb masinad käima ja puhastab, nii on Jumal-Isa kandja, Poeg kosutaja ja Püha Vaim hinge puhastaja.
Metafoore kasutas hingekarjane veelgi, esitades lookese kahest mungast, kes omavahel leppisid kokku, et annavad teada, missugune elu taevas, pärast maist teekonda tõeliselt on. Taevas on elu hoopis teisiti, kui surelik oskab aimata. Nii oli ka täpselt 90 aastat tagasi, kui kirikumeeste kongress kogunes Tartus Treffneri Gümnaasiumi, kus loodi Eesti Evangeelne Luteri Kirik. Vaevalt et toonased kirikuloojad oskasid ette aimata, milliseks kirik kujuneb – et tänu sõjale pidi osa rahvast põgenema, ja nii kujunes kaks luterlikku eesti kirikut, üks sünnimaal ja teine laias maailmas. Mõlemad on teeninud rahvast, ja mõlemale oleme tänu võlgu. Õpetaja lõpetas jutluse, esitades usku mõlema kiriku tulevikule.
Kirikupalvele järgnevalt pidas praost Aasa pihikõne inglise keeles. Praost küsis leerinoortelt, kas nad on kunagi mänginud kummipaelaga, seda sõrmede vahelt venitanud ja sihtinud ning lasknud sellega nagu see oleks püstol. Aga kummipael ei lähe alati sinna, kuhu teda on suunatud ega nii kaugele kui sooviks, vahest isegi läheb katki ja kargab laskjale näkku. Nii on inimeluga, see on habras ning võib murduda nagu kummipael või minna ootamatus suunas. Kuid elu Jumala usus on nagu „bungee“ paelaga – Jumal tõmbab su kuristiku äärelt ikka tagasi kindlale sillale.
Praost Aasa viis läbi armulauatalituse koos koguduse õpetajaga, alul noortele ja nende vanematele, ristivanematele, siis kirikulistele. Oma esimese armulauaga ning leeriõnnistusega on noored nüüd saanud täisõiguslikeks Vana-Andrese koguduse liikmeteks, kinnitanud vabatahtlikult oma ristiusku ja veendumusi, nii nagu nende vanemad soovisid, kui toimetati imikueas nende ristimistalitus.
Pärast vaikset palvet siirdusid leerinoored ja kogudus kirikuõue, kus jagati heldelt lilli ja õnnitlusi. Õnnistusteenistusele järgnesid hiljem leeripeod, õpetaja sõnul olid need kõik toredad ja südantliigutavad, eriti ristivanemate ning noorte eneste tänukõned. Jälle oli üks kaunis ja tähtis päev Vana-Andrese koguduses Jumala armus vastu võetud.
