Kunagi rohtuvad kõik rajad, selline on elu raudne seadus. Kuid nad ei rohtu seni, kui leidub neil kõndivaid jalapaare. Roman Toi on tallanud loomingulisi radu kaaluva osa oma 95 eluaastast ning ühelegi pole tekkinud umbrohtu, ükski ei suubu võssa ega padrikusse, vaid puhta vee allikale, nagu järelsammujad on võinud veenduda.

Harras jalutuskäik neil radadel leidis aset 25. septembri õhtupoolikul Tartu College’i saalis, kuhu olid kogunenud Roman Toi sõbrad ning austajad, et lugupeetud maestroga vestelda ja ka raasuke musitseerida. Just vestlus näis olevat päevakangelase jaoks olulisim – tahe tunda end sõprade ringis mugavalt ja lahedalt, vabana range etiketi ja formaalsuse kammitsaist. Ega ta muidu poleks õhtujuht Andres Raudsepalt aeg-ajalt ohjaharu enda kätte kahmanud – heatahtlikult, kuid resoluutselt: vanaperemees tahab ise oma vedruvankri koduväravast sisse juhtida, pole kogu tee kutsarit tarvis.

Koosviibimise ametlik osa algas Charles Kipperi klaverihelidega, mille saatel ilmusid ekraanile valguspildid maestro Toist ja tema taktikepi kuulekaist jälgijaist mitmel maal ja mandril. Sellest teesillutamisfaasist õnnelikult üle saadud, asusid matkamehed positsioonidele, st Andres Raudsepp ja Roman Toi istutasid endid poodiumile, Romanil pikaaegse harjumuse märgina noodipult ees, ning rännak võis alata. Andres valis loomingulisi radu ja Roman pidi need näidatud suuna järgi elavaks tallama. Mis tegelikult juhtus, selle ilmutas mu loomupärane kärsitus lugejale juba eelmises lõigus. Intervjueeritav tõestas, et ta vilunud muusikuna pole minetanud improvisatsioonivõimet ega suutnud loobuda kiusatusest katsetada värskete modulatsioonidega.

Andres alustas mälestusteosest „Kaunimad laulud pühendan sull’“, mida ta tituleeris (ja vist õigustatult) kauneimaks kodumaal üllitatud pagulaselu puudutavaks väljaandeks. Sealt kulges matk loomulikus korras Roman Toi kui muusiku kujunemise juurde nii dirigendi kui heliloojana. Vanameister meenutas nostalgilise mõnu ja teatava pieteeditundega oma eelkäijaid ning suunajaid nagu Vettik, Ritsing ja Karindi. Vettik usaldas noore Romani kätte Westholmi gümnaasiumi orkestri, jäädes ise rahulikult suitsutundi pidama. Karindi kirjutas kantaadi „Rändavad veed“, mida Nõukogude okupatsiooni ajal polnud võimalik ette kanda rahvuspoliitilise alatooni tõttu. Sakslased olid paindlikumad ja lubasid meie rahval vähemalt laululaval olla „julge ja vaba nagu rändavad veed“.

Tallinna Ringhäälingusse, kust Roman Toi muusikaline karjäär tõelise alguse sai, ei viinud teda aga pilli-, vaid pallimäng. End punaste võimumeeste silmis tagasihoidlikuks kantseleirotiks moondanud Roman sokutati kontorilaua tagant ringhäälingusse spordireporteriks, kus pärast võimuvahetust avanes võimalus oma tõelisele armastusele silma vaadata. Tubli kirjamehe Paul Härmaga kahasse valmis kolm lasteooperit, mis ka ette kanti, kuid mille partituurid Tallinna pommitamisel hävisid.

Kuid nii nagu leidub radu, mis ei rohtu, nii on ka mälestusi ja mälusid, millele vaenlase pommid peale ei hakka. Ooperis laulis lasterühm, mille üks liige on veel elus ja meie keskel. Lelia Keerma kutsuti poodiumile, et koos heliloojaga meenutada neid ilusaid aegu, mil lauldi-mängiti ja oldi rõõmsad kõigi raskuste kiuste. Kogu Roman Toi olemus oli üksainus suur kõrv, kui Lelia esitas a capella mälulaegastes säilinud meloodiad, üks neist aaria, mida omal ajal laulis sopran Anni Toi, helilooja ema. Milline ainulaadne käesirutus seitsme aastakümne tagant!

Veel on sellest ajast säilinud üks jõululaul, mis meeskooride repertuaari kaudu hästi tuttav. Selle esitasid Avo Kittask ja Andres Raudsepp Charles Kipperi klaverisaatel duetina: „Valgeid lumehelbeid puistab pilve põu“.

Ringhääling, tollase ametliku nimega Landessender Reval tegutses mõnda aega veel Tornis, Poolas, kui kodumaa oli juba seljataha jäetud. Pärast sõja lõppu suubusid uued rajad Kempteni ja Geislingeni põgenikelaagreisse. Geislingenis oli Toi käsutuses peale meeskoori veel teatrikoor ja hiljem ka orkester. Juhan Aaviku sümfoonia esitamiseks värvati Stuttgardist saksa kutselised orkestrandid, Münchenist toodi kohale sealse riigiooperi kontsertmeister Hubert Aumere.

Uued rajad viisid üle ookeani – Montreali ja Torontosse, et nimetada vaid kindlamaid pidepunkte. Vahepeatusi koos mitme kooriga oli palju, need ei piirdunud vaid Ameerika mandriga. Mainigem põgusalt mõningaid: meeskoori kontsertreisi Euroopasse, Estonia koori Jeruusalemma-reisi, Toronto Eesti Segakoori naishäälte laulmist Lincoln Centre’i laval New Yorgi sümfooniaorkesti keelpillide saatel ja muidugi laulupidusid vabanevas ning vabanenud Eestis.

New Yorgi etenduse puhul ei suuda ma loobuda välja lobisemast dr Toi diskreetselt hoitud peresaladust. Esitatud pala oli „Järv leegib eha paistel“ Anna Haava sõnadele, loodud kingituseks abikaasa Vaikile 50. sünnipäevaks.

Avo Kittask esitas Charles Kipperi klaverisaatel soololaulu, mille inspireerijana taas kahtlustatakse autori kadunud abikaasat. Selleks osutus muidugi hästi tuntud „Nõel“ Karl Eduard Söödi sõnadele.

Meenutusi/mõlgutusi jätkunuks veel kauaks, kuid juubilar koputas otsustavalt kepiotsaga poodiumile ja teatas: „Aitab küll!“ Eks aitaski – kringel sooja kohvi ning jaheda shampanjaga ootamas! Vestelda on võimalik ka vabamas vormis ning nii see jätkuski.

Tänu maestrole, tänu korraldajaile! Aupaklik kummardus veel kahele mehele, kes rännuõhinas tänamata unustati: helimeistrid Rein Ende ja Andre Vare. Nende hindamatu panus võimaldas kõike kõneldut ja lauldut täiega nautida.

Märkmed: