Eesti Elu
Oma tuba, oma luba
Eestlased Kanadas 27 Aug 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
See väljend, mille Jakob Pärn enam kui saja aasta eest talude päriseks ostmise õhutamiseks käibele laskis, on eesti rahva teadvusse püsima jäänud ja neile omaseks muutunud. Eestlane armastab peremehetunnet, tahab toetada küünarnukid oma söögilauale ning jalad sellesama laua all mugavalt välja sirutada. Seda kõike võimaldab olukord, kus ka katus pea kohal on oma.

Sellest peremehetundest ajendatuna rajasid võõrsile pagendunud eestlased endale oma kodud, ükskõik millisesse maailmanurka nad sattusid. Toronto polnud selles suhtes mingi erand. Aastate edenedes tekkis nii mõneski peres aga olukord, kus oma kodu eest hoolitsemine muutus raskeks ja tülikaks. Latse, essind linnu, olliva ilma laanen laiali (kui tabavalt „Kodukotuse“ autor Andres Rennit seda kirjeldab!), ise olid aga sattumas väärismetalli pealetungi ohvriks: hõbe juustes, kuld hammastes, tina kontides. Tuli hakata otsima senisele elustiilile sobivaid alternatiive.

Üks alternatiiv leiti 1976. aastal, kui Scarborough vaiksesse ja looduslikult kaunisse ümbrusse ehitati eestlaste kooperatiivkorterid, mis mõeldud eeskätt pensionäridele ja mida tunneme Eesti Kodu nime all. Selle vahetusse lähedusse rajati mõni aasta hiljem eesti soost vanureile Ehatare. Viimast on siinkirjutajal olnud põhjust külastada üsna mitmel korral, nüüd aga tekkis huvi lähemalt tutvuda ka Eesti Koduga. Kuna selle juhtkonnas leidub mitu head tuttavat, otsustasin nende kaudu pinda sondeerida. Valisin kontaktisikuteks kaks kauaaegset tuttavat – kooperatiivi esimehe Paul Osko ning majavanema Viktor Libe. Mõlema reaktsioon oli positiivne ja nad nõustusid ühest õdusast õhtupoolikust mõned tunnid mulle pühendama.

Esiotsa vestleme koosolekuruumis, kus pinnin sõpradelt välja üldinfo Eesti Kodu kohta. Saan kuulda, et kooperatiivis on 134 korterit viies hoones – üks kuuekorruseline ja neli kolmekorruselist. Viimased on terrassmajad. Korterid on ühe või kahe magamistoalised, leidub ka bachelorkortereid. Toidukauplused on jalutuskaugusel, bussiühendus allmaaraudteele hästi kättesaadav. Ka raviasutused paiknevad läheduses. Eestipärase toitlustamise eest hoolitseb perekond Männamale kuuluv Hillside Cafe, kelle tooted kord nädalas kohale toimetatakse. Nii mõnedki tellivad soovitud kauba juba ette. Ka Toronto Eesti Ühispanga teenuseid on võimalik kasutada naabruses asuva Ehatare ruumides.

Mind huvitab elanikkonna sooline vahekord. Selgub, et valitseb tugev daamide ülekaal – neid on umbes kaks ja pool korda nii palju kui mehi. See kedagi ei heiduta, küll aga tuntakse muret vananemise üle. Nooremat verd oleks juurde vaja, ega puhkepalgal viibimine ole tingimus korteri omandamisel. Hetkel ongi mitu korterit müügil, kõrvalasuv Ehatare on Eesti Kodu isikulisele koosseisule aadrit lasknud.

Vaatame üle ka ühiseks kasutamiseks mõeldud ruumid nagu saun, bassein, piljardisaal, käsitööruum, pesuköök, raamatukogu, peosaal jne. Siis teeme tiiru väljas ja imetleme looduslikku rohelust ning ümbruse hästikorrastatud välimust. Puude varjus pinkidel on näha istumas inimesi, kes naudivad sooja päikesepaistet. Viljapuude all kõndides manab sõber Viki äkki näole ulakavõitu ilme ja teatab: „Aga nüüd ma panen sulle pirni!“ Raputabki üht tüve ja kohe potsatavad viljad rohtu. Üks tabab mu õlga, sellele löön kohe karistuseks hambad sisse. Kui maitsev ja mahlane! Selliseid pirne võib mulle alati panna.

Üks pingil raamatusse süvenenud istujaist paelub mu tähelepanu. Tunnen selles ära Eesti Kodu Kultuurringi juhataja Aino Müllerbecki. Annan sõpradele väheks ajaks „vabalt ja rivitult“ – käsklused, millega nad endiste sõduritena hästi tuttavad – ning lülitan Aino oma huviorbiiti. Ta ei tõrgu kõnelemast oma tegevusest positsioonil, millel ta on püsinud viimased kuus aastat. Kultuurringil on ligemale paarkümmend liiget ja need on võtnud endale südameasjaks korraldada kord kuus üks kultuuriline üritus. Vajadus selle järele on mõistetav, sest kõik Eesti Kodu elanikud ei pääse vanuse ja kauguse tõttu alati Eesti Majja või Tartu College’isse, seda eriti õhtuti.

Kultuurringi tegevus on mitmepalgeline. On korraldatud filmiõhtuid, huumoriõhtuid, neid on pühendatud rahvakommetele, huumorile, ühislaulule. Jõuluõhtul on jutlustama kutsutud peamiselt Eestist tulnud nooremaid vikaarõpetajaid, et nendega lähemalt tutvuda ning tutvustada neile omakorda eestlaste ühiskodu. Vabariigi aastapäevaks ja emadepäevaks on palutud kõnelema noorema generatsiooni esindajaid. 1. juulil on pühitsetud Kanada päeva aiapeoga, kuhu igaüks toob kaasa midagi söödavat/joodavat. Raamatukogu on avatud kord nädalas ja seda hooldab Elna Libe. Hoolsalt käib koos ka Vanade Relvavendade lauluansambel, mille „eluks ja hingeks“ pikka aega oli veteran August Tuvikene. Hiljem on laulu tehtud Marta Kiviku klaveri- ja nüüd Voldemar Palo akordionisaatel.

Tänan Ainot huvitava vestluse eest ning otsin oma esmased kontaktid uuesti üles. Need on juba usinasti täitmas oma ametkohustusi – koosolekuruumist leian kogu juhatuse laua ümber istumas, et arutada päevaküsimusi ja kõik kõverad asjad sirgeks rääkida. Otsustan neid selle juures mitte segada. Lausun kõigile lahke tere ning samas jätan nad jumalaga. Oma tuba vajab tuulutamist ja lubamiste vahele tuleb ehk mõnda asja ka keelata. Asun koduteele veendununa, et eestlaste alternatiivkodu juhtimine on heades ja kindlates kätes.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus