Om küll, ja rahvit mitmit miljunit, nagu klassiteadlik mulgipoeet Hendrik Adamson on värsivormis kinnitanud, kuid see „üitsainus“ tuhandete ja miljonite hulgast kutsus oma pojad-tütred 22. septembriks Toronto Eesti Maja kohvikusse kokku. Koos sõpradega, sest kuigi mulk on ka võõrsil elades säilitanud oma uhkuse, on sellele lisandunud kamalutäis lahkust ja sallivust – iga võõra maakonna pops tohib mulgi paraaduksest sisse astuda ja peremees ei küsi, et „kas sul kotus om?“..
Ülemmulgist matriarh Helju Salumets tervitas kokkutulnuid, kusjuures mõned siiski väärisid eraldi mainimist. Nii oli kohal näiteks aumulk dr Roman Toi. Ka õpetaja Kalle Kadakas on teatavasti tõupuhas mulk. Ja noor Torontost võrsunud Kaili Lupp, kellest allpool rohkem juttu, on üsna hiljuti mulgistunud. Kõige kaugema mulgina oli kohal Helle Ungerson-Williams Floridast. Tervitusi olid saatnud paar pärismulki: eelmise aasta peokõneleja Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak ja Eesti Mulkide Seltsi vanem Kaupo Ilmet.
Eks maakondlikud üritused olegi rohkem meenutused. Nii nentis Helju ja temaga tuleb nõustuda. 64 aastat tagasi olime sunnitud jätma oma armastatud kodumaa, kuid uuele kodumaale (nii ää-kuri ku tuugi om) saabudes asusime tegutsema. Ei me vajanud käies keppi – ei kõndinud, vaid jooksime.
8. septembril sai Viljandi Eesti Tütarlaste Haridusseltsi Gümnaasium 100aastaseks ja sellest on Eesti Elu veergudel kirjutanud vilistlane Klarissa Pajo. 21. septembril saanuks sama kooli vilistlane kirjanik Salme Ekbaum 96aastaseks. Nüüd puhkab ta Paistu kalmistul.
Õpetaja Kalle Kadakas, kes värskelt Mulgimaalt suvepuhkust veetmast naasnud, edastas enne söögipalve lugemist oma tähelepanekuid. Pärast einetamist saime aga näha-kuulda, kuidas Kaili Lupp hiljuti Mulgimaaga tutvust tegi. Ta oli olnud Viiratsi lastekodus kasvatajaks ning edastas nüüd oma elamusi valguspiltide saatel. Sellest koolist oli Kailil palju sooje mälestusi ning mitmest kaadrist ilmnes, et see soojus oli mõlemapoolne. Nii mõnedki kasvandikud jäid oma head kaugelt tulnud kasvatajat taga igatsema.
Ka Saima Varangu oli oma põlismulgist kaasaga suvel Mulgimaad külastanud, kuid tema ettekande raskuspunktiks oli keeleprobleem, mis teda kogu reisi vältel pidevalt kummitas. Mitte mulgi, vaid päris tavalise eesti keelega oli tegu. Kuulajail tekkis õrn kahtlus, et Saima seda probleemi teadlikult natuke võimendas, kuid oli kuidas oli, nauditav oli seda kuulata.
Ega eesti rahvas ilma lauluta pidu ei pea, olgu nad mulgid või mingit teist masti eestlased. Aga sedavõrd uhked on mulgid ikka küll, et pillimehed ja muud veiderdajad tellivad väljastpoolt. Nii seegi kord. Üks muusik oli võruke Volli Palo, teisel oli nii tartlaslik nimi, et pingutades ka meelde ei tule. Aga oma tööd nad ikka tundsid, sest mulkide laul ühegi koha pealt segi ei läinud.
Oli hubane koosviibimine. Üheskoos saadi Pikäsillast üle õndsas teadmises, et on järjekordselt mulgi mullale suud antud.
