Andres Herkel
Nüüdseks on teada algavate Pekingi olümpiamängude esimene võitja - selleks on tsensuur. Veel paari nädala eest teatas Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Jacques Rogge, et mingit internetitsensuuri mängude ajal ei ole ja ajakirjanikud saavad vabalt töötada. Nüüd kogetakse, et äsja kriitilise raporti teinud Amnesty International'i lehekülg on suletud, Tiibetiga seotud info pole ikka kättesaadav.
Vähe sellest, eile teatas Olümpiakomitee pressijuht Kevin Gosper sõna-sõnalt järgmist: „Nüüd ma mõistan, et mõned ROK-i ametnikud on hiinlastega kokku leppinud, et mõned leheküljed on blokeeritud, sest neid ei peeta mängudega seotuteks”.
Saame me õigesti aru – seda loogikat järgides on siis õigustatud sulgeda kõik, mida mängudega seotuks ei peeta?!
Esiteks on Hiina võimud muidugi murdnud oma lubadusi. Aga veel enam tekitab imestust Olümpiakomitee roll – see kärssab ju täiega! Ja nagu halva poliitilise mängu puhul tavaks, saadetakse avalikkuse ette lollikest mängima pressijuht, kes isegi ei tea või ei ütle, kes kellega ja mis õigusega sellise kokkuleppe on teinud.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee võlgneb enam kui 20 tuhandele mängudele sõitvale välisajakirjanikule seletuse, miks ei ole täielik meediavabadus tagatud. Seda ei saa võtta teisiti kui järjekordse inimõiguste piiramisena, mis üllad olümpiaideaalid maha tambib. Seitse aastat tagasi võeti ju vastutus, et Hiina olukord paraneb ja piiranguid ei tule.
Tegelikult on Olümpiakomitee juba pikka aega kurt rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks Piirideta Reporterite etteheidetele, mis on seotud ajakirjanike ja internetikasutajate õiguste piiramisega Hiina RV-s. Mis aga eriti kurb – nädal enne mängude avamist on antud ülitugev hoop optimistide ootusele, et mängud avavad Hiina maailmale ja inimõiguste olukord hakkab tasapisi paranema. Vastupidi, Jacques Rogge ulatas esimese võidupärja tsensuurile.
www.herkel.net