Eesti Elu
Oluline „ekstra“
Eesti kirikud 15 May 2009 EKEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Nelipühapäevaks, 31. mail 2009

Room. 8,11: Kui vaim teis elab…

Andres Taul, E.E.L.K. peapiiskop

Kui Paulus kirjutas roomlastele, oli ta kahtlemata teadlik sündmustest nelipühapäeval 30 aastat tagasi Jeruusalemmas. Ta võis ka oma isikliku läbielamise põhjal kinnitada, mis tähendab elada Püha Vaimu valduses ja olla „ristitud Vaimuga ülevalt“.

Kes teab, võib-olla oli Paulus tol päeval, kui üks kosmopoliitne rahvahulk varahommikul korraga nagu purjus oli, isegi Jeruusalemmas. Erinevate maade inimesed kõnelesid valjusti igaüks oma keeles ja näiliselt said üksteisest aru. Nad olid sattunud nagu massihüpnoosi alla. Aga nad ei olnud purjus, nad olid ekstaasis, nagu prohvetid, kui Jumala Vaim nendele laskus.

Rahvas, kes oli kogunenud Peetruse ja teiste apostlite ümber, oli seda päeva oodanud ja selle tuleku eest palvetanud. Jeesus oli neile seda lubanud: „Ma saadan teile Lohutaja, tõe Vaimu...“ Nad olid seda päeva pikisilmi oodanud sellest alates, kui Issand oli neid õnnistanud ja seejärel nende keskelt taevasse võetud. Püha Vaim valati ootavate ja palvetavate jüngrite peale.

Teatud mõttes oli see aga nüüd ka järsk lõpp Jumala iseenese ilmutusele. Kõige loodu Isa, kes oli ennast ihuliselt Jeesuses Kristuses ilmutanud, oli tulnud inimestele veel lähemale. Peetrus ütles : „…lähemale kui hingamine, lähemale kui käed ja jalad.“ See oli ülivõimas Jumala tunnetamine, mis oli tõotatud. Jumala enese Vaim, välja valatud kõige loodu üle. Eelkõige said selle Vaimu osaliseks Jeesuse jüngrid, kes nüüdsest peale olid apostliteks muudetud.

Enda ja oma koguduse elus oli Paulus seda selgesti kogenud. Ta teadis, et Jumala „äraarvamatud rikkused“ olid inimestele kättesaadavaks tehtud. Jeesusele oli antud nimi „Emmanuel – Jumal meiega“. Jumal, kes oli Jeesuses inimestega olnud, oli nüüd oma Vaimu läbi ka inimestesse elama asunud. Ja see kõik sündis meie õnnistuseks.

Mida saavutab Jumala Vaim meie sees?

1. Püha Vaim teeb Jeesuse meie elus elavaks ja reaalseks.
Paulus nimetab Püha Vaimu Jeesuse Vaimuks. Apostlile on Jumala Vaim Jeesuse Vaim.
Paljudele on Jeesus aga lihtsalt ajalooline isik. Kõik Jeesuse tööst ja tegevusest, ristisurmast ja ülestõusmisest leiame evangeeliumitest. Ometi võib Uue Testamendi lugemine jätta meid ükskõikseks. Jumala Vaim kutsub esile usu, et Jeesuses Kristuses tegutses Jumal „meie eest“, et meil oleks pattude andeksandmine ja igavene elu. Jumala Vaim annab meile rahu ja rõõmu. Võime evangeeliumit uskuda on Jumala Vaimu töö meie elus. Kui saame koos Paulusega öelda: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minus,“ siis on Vaim hakanud meid uueks looma.

Portree, mille Jumal endast Jeesuses Kristuses jättis – „Mina ja Isa oleme üks. Kes mind on näinud, on Isa näinud” – on igavesti maailma ajalookangasse kootud. Me vajame Vaimu mõistmaks, et Jeesuses kõneleb Jumal meiega, kutsub meid oma lasteks ja taeva varade pärijaks.

2. Püha Vaim aitab meid palvetada.
Vastsündinud laps annab endast häälitsedes märku. Meile on õpetatud, milliseid sõnu ja kuidas kasutada ning me oleme need ära õppinud. Emaarmastus võib aimata, mis on imiku mõttes, aga vanemad ja teised lähedased annavad aastate jooksul lapsele rääkimise oskuse, mis algab selliste lihtsate sõnadega nagu ema, isa, papa, memm. Kui Jeesus ja Paulus veel lapsed olid, oli isa lemmiksõnaks „Abba“.

Paulus ütleb, et Vaim tuleb meile appi meie nõtrustes, ka siis, kui me ei tea, mida öelda ja kuidas palvetada. Sa ei ole õpetanud ennast ise rääkima ja sa ei saa ennast ka õpetada palvetama. Nagu esimestel jüngritel, tuleb meilgi kõigepealt abi küsida: „Issand, õpeta meid palvetama.“ See on osa Jumala armust, et ta aitab meil ennast väljendada. Jumala Vaim toob palve meie südamest esile ja palvetab koos meie vaimuga „väljendamatute ohetega“.

3. Püha Vaim võimaldab meil Jumala lastena elada.
Sa võid olla kellegi laps, ilma et sa teaksid, kes su isa on. Nii on Jumal kõikide Isa, aga kõik ei tea seda. Uus Testament ütleb meile selgesti, et Jumal on kõikide Isa, aga kõik ei ole Jumala lapsed. Paulus ütleb, et kui sa tunnistad end Jumala lapsena ja Jumalat oma Isana, siis see on Püha Vaimu valgustus sinu südames.

Vanas Roomas oli tavaline, et lastetu jõukas mees adopteeris vaeslapse või orja. Laps tundis siis esimest korda, mis tähendab omada isa, kes võimaldab vabaduse, hariduse ja annab osa oma jõukusest. See oli nelipühaevangeelium, et meie, kes oleme olnud vaeslapsed, oleme olnud käsuseaduse ja patu orjad, oleme nüüd vastu võetud Jumala perekonda, oleme Tema adopteeritud pojad ja tütred. Jumala Vaim kutsub meie südameis selle usu esile, et oleme tõeliselt Jumala lapsed ja taeva rikkuste pärijad. See teadmine ja lapseseisuse tunnetamine kutsub esile esimesed soojad tänu- ja kiitusepalved oma Isale. Vaim ise tuleb meie südameisse ja ütleb: „Abba, Isa!“. Selle lapse seisusega kaasnevad ka kõik pärija õigused.

4. Püha Vaim aitab meil head teha.
Enne, kui saame head teha, peab Jumal meile õpetama, mis on hea. Me vajame tundlikku südametunnistust. Kui seisame hea ja halva vahel, siis on südametunnistus meie tahtejõu kaalukeeleks. Püha Vaim valgustab meie mõtlemist, tuletades meelde Jeesuse tegusid ja ütlusi.

Veel enam, Püha Vaim ei juhi ainult meie tähelepanu sellele, mis on hea, vaid aitab seda ka teha. Meie raskuseks on, et tahame kõigis asjus oma tahtmist. Ja isegi kui oleme mõne patu andeks saanud, me patustame tahtmatult jälle. Aga meil on kindel tugi, Jumala Vaim, kes on abitute aitaja. Eluandev Vaim, keda Nicanum, Nikaia usutunnistus nimetab Issandaks ja Elavakstegijaks. Oluline „ekstra“ kristlastele on Elavakstegija, sest oma maise olemise poolest oleme „surnud“. Jumala Vaim on see jõud, mis meid taas uuele elule, uuestisünnile kutsub ja kelle soovi ka meie eludes läbi viib.

Tänu olgu Abba Isale! Aamen.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus