http://www.delfi.ee/news/paeva...Ka mina istun praegu ühes Lõuna-Eesti külakeses kuhu elekter jõudis alles1969. aastal. Äsja arutasime naabrimehega, et viimase 30 aasta jooksul on lahkunud keskmiselt 2 inimest aastas. Naabril vanust 80. Arutasime siin erinevaid riigikordi ja lõpuks tuli ikkagi karm tõde, et oma vabariik on kõige hullem olnud. Kui okupatsioonide ajal oli vähemalt lootus siis nüüd pole enam sedagi.... Absurdne oleks arvata, et keegi midagi teiste vigadest õpib. Selleks on aega olnud aastatuhandeid.
25.07.2013 02:36
Käin tööl. Tegin lapse. Laps 2 aastat vana ja lasteaia järjekorras "juba" 400s, kuigi kohe pärast sündimist sai kirja pandud. Naine peab koduseks jääma, sest eralasteaed käib meile, noorele perele, üle jõu. Teine laps viiks arvatavasti enesetapuni ja mõtlen enese steriliseerimise peale, sest lihtsalt POLE VÕIMALIK mitut last toita ja katta. Lapsetoetuse eest saab vaid naerda ja paar pakki odavamaid mähkmeid. Õel on mitu last ja on töötanud end mitu korda nii kaugele, et on töö juures kaks korda kokku kukkunud. Kuigi mulle meeldib mu töö (olen kõrgkoolis õppejõud) olen asunud otsima võimalusi asuda tööle ja elama mõnda teise riiki. Süda nutab sees, sest armastan oma kodumaad, aga mis sa hing teed. Palk 400. Üür 100. Sandor Liive: 100 ja talvel topelt. Telefon ja muu side: 40. Suvel jääb järgi 160 söögiks, spordiks, lapsele ja naisele. Mind hoiab kinni vaid teadmine, et minu lahkudes lakkab minu ala kvaliteetne õpe, sest varasemad katsed leida eesti suuruselt teises linnas mulle asendajat, on senimaani lõppenud tulutult.
