Toronto Eesti Seltsi Täiendusalgkooli noored pidasid tänavu emadepäeva aktuse varem. Lehekuu teise päeva õhtupoolikul andis õpilaspere emadele ja vanaemadele üle kauneid tänutundeid, neid nii helis, laulus kui sõnas põimides tervikuks kõikidest kõige armsamatele. Nagu kenaks kombeks, kinnitati emadele ja vanaemadele Eesti Maja suurde saali sisenedes karikakra kui varase kevadekuulutaja õis rinda, suurema kimbu said emad eeskavalise austamise kaudu.

Avasõnas tervitas kooliperet koolijuhataja Tiiu Kajak, kes palus 5. klassi õpilaselt Mia Cyrwuselt palvuse ettelugemist. Eeskava avas lauluõpetaja Heli Tenno soologa „Kannikesed emale“, saates end klaveril.

Esimeseks klaverisolistiks oli 3. klassi noormees Eric Brine, kes võitis kohe publiku poolehoiu oma julge ja hea „Styrienne'i“ esitusega. Ericu klassiõed ja vennad kogunesid siis koos temaga lavale, kus üksikult, kordamööda kirjeldati ja iseloomustati oma ema. Sama teema oli ka keelekümbluse „B“ klassil — „Minu ema“. 2. klassi pianist Kenni Dobson kandis ette „Scherzo“. Ka Kennile järgnesid klassikaaslased, ühiselt esitati lühiluuletus „Lind kolme pojaga“. Teises klassis paistab olevat andekust kuhjaga — klassi esindas ka järgmine solist, Annaliisa McConville klaveril. „A particularly pleasing piano piece“ oli, nagu pealkiri ka ütleb, maheda ja mõnusa kõlaga. Viimase solistina tuli lavale 1. klassi õpilane Merike Hess, kes mängis särtsaka „When the Saints go marching in“.

Õpilaskoor Heli Tenno juhatusel ning Georg Iltali klaverisaatel esitas põimiku kuuest laulust; lauldi nii kahe klassi kaupa kui ühendkoorina. Esitatu sidus muidugi ühte kevade ja emade temaatika. Lõpetuseks esitas neljast tüdrukust koosnev ansambel laulu „Ema, kallis ema“, viiulil Helena Stahl, klaveril Heli Tenno. Viimane saatis ka laulusolisti Liisbet Valterit, kes kandis elavalt ja intonatsioonipuhtalt ette „Laulu emast“.

Koolijuhataja Tiiu Kajak on ka vanemate klasside ajalooõpetaja, tema auks koostasid ja lavastasid kuuenda klassi õpilased lühinäidendi „Ajalugu on NII igav“. Kolmes lühivaatuses sai publik ülevaate kiviajast, keskajast ning Kalevipoja eeposest, meelde jäi kõige enam see, et õige eestlane on see, kes liha kõrvale ka kartulit sööb.

Koolikomitee esinaine Elle Rosenberg oli valinud emade austamise aktuse lõppsõnadeks põhitekstina oma poja noorepõlve ajast omaloomingulise loo, mis kirjeldas Taevaisa ja ingli kahekõnet sellest, kuidas, millest ja milleks emad on loodud; kuidas nende musid parandavad kõike ja et pisarad on nii valu, kui õnne, rõõmu ja uhkuse tunnusmärgiks. Nii mõnelgi emal oli silmanurgas läikimas rõõmu ja uhkust, kui ühiselt lauldi kooliperele traditsiooniks kujunenud Koidula „Ema süda“.

Mahlakaevu ja kringliga ning lõbusa saginaga saigi emadepäeva märkimine eesti koolis lõpetatud.

Märkmed: