Õiglustunde ja õpilasvastupanu suur hind
Kultuur 04 Aug 2006 Robert KreemEWR
    Trüki   E-post   FB     
Koostanud Udo Josia. SAATUSEKAASLASED Eesti noored vabadusvõitluses 1944—1954. Endiste Õpilasvabadusvõitlejate Liit. Tartu—Tallinn, 2004, 304 lk.


See kaunis sinimustvalge-kaaneline teos, mille on toimetatud Ülo Ojatalu ja kujundanud Ülo Emmus, ilmus paar aastat tagasi, kuid pole meie lehtedes ülevaatlikku käsitlemist leidnud. Ka raamatut ennast on toimetaja sõnul Põhja-Ameerika mandrile saadetud vaid mõni eksemplar. Teose sisu ja praegu Eestis toimuv vaidlus vabadusvõitleja mõiste üle õigustavad raamatu vaatlemist.

Esmalt peab kahekordse doktorikraadiga raamatu koostajale Udo Josiale andma au teose põhjaliku uurimusliku külje eest. President Lennart Meri vääristas teda ka Riigivapi Ordeniga vastupanuliikumise uurimise eest. 48 varasemat noort õpilasvabadusvõitlejat lisavad arvudele ja faktidele inimliku külje. Vabadusvõitlusel — olgu relva või ka tegudega vaimses vallas — oli II maailmasõja keerises äärmiselt kõrge hind, millega kaasnes lein nii Eestis kui läänes. Õnneks saabus lõpuks ka vabadus.

Raamat kirjutab väsinud ja rahu igatsevast Stalini-aegsest maailmast, kus võitlustandriteks muutusid metsad, koolid, sõpruskonnad. Valget laeva ei tulnud. küll aga küüditamisrongid itta — 2500 nn kulaku ja ligi 5000 natsionalisti perekonda topiti loomavagunitesse. Järelejäänud rahvas kiirustas kolhoosidesse ja linnadesse, et ennast kuidagi päästa. Hakati puistama intelligentsi.

Kadus Kalevipoeg, Kuressaare muutus Kingissepaks ja 200.000 immigranti idast tulid võimudele appi. 1945 oli meil endal 2409 eesrindlast, kuid 1954 juba 21.229. Komsomoli oli selleks ajaks astunud 66.406 noort. Teel sotsialismi võidule hävititati 30 miljonit raamatut, tapeti 1495 metsavenda, arreteeriti 25.706 poliitilist vastast ja 20.702 perekonnaliiget.

Lapsed kasvasid rasketes oludes. Sageli tehti neile riided sõdurivormidest. Koolis õpetati asju, mida partei heaks arvas. Pole siis ime, et just koolides valitses nõukogudevastane meeleolu. Noored ei osanud hinnata olukorra tõsidust. Neis kasvas üha rohkem kommunismivastane trots. Kohtuvõimudeni jõudnud noorte tegevus on raamatus detailselt kirjas. 835-st kahtlusalusest said kohtualusteks kokku 637 noort.

1945 lasksid Rakvere I Keskkooli poisid õhku punase laudmonumendi. 1946 tegid seda Tõnismäe puupostamendiga Tallinna 5. Keskkooli tüdrukud. 1949 lendas aluselt Tartu Raadi pargi punasõdur. Õhkijaiks olid 5. Keskkooli poisid ja 3. Keskkooli tüdrukud.

10 sõjajärgse aasta jooksul läks kohtusse 82 nõukogudevastast noortegruppi või organisatsiooni. Nendest 24 koostas ja levitas lendlehti. Avaldati välisraadiost hangitud informatsiooni, rebiti maha punaste valimisplakateid ja loosungeid, narriti punaseid suurusi ja aidati metsavendi. Koguti ka keelatud kirjandust; 47-l grupil avastati relvad.

Saaremaalt jõudis kohtusse vaid üks juhtum. Tuleb silmas pidada, et seal olid Vene väed ja baasid juba 1939. aastast peale. Põgenemist takistas vesi; rannad olid täis valvureid ja metsad väikesed. Nii püüdsid nimekad skaudijuhid hoida noori probleemidesse sattumast. Kuressaare koolides tegutsenud kalevlaste salaorganisatsioon soovitas samuti õpilastel vältida provokatsioone. Kahjuks tapsid siiski kaks last postil oleva miilitsa, mida oleks saanud vältida. Keegi ei teadnud, et raev okupantide vastu nii lõpeb. Püüti kontsentreeruda suurematele asjadele. Juhiga peeti valdavalt ühendust sideisikute kaudu. Igal aktsioonil pidi olema taganemistee loogiliste argumentidega.

Oma kodukoha lähedalt leidsin infot koolinoorte vastupanuorganisatsioonist. Kõik poisid kadusid, kuid vahel juhtub ka imelikke asju. Üks salaorganisatsiooni liige abiellus nimeka kommunisti tütrega. See tegi võimukoridorid uduseks. Üks aktiivne vabariigi-aegse noorsootegelase tütar oli samuti abiellunud kommunistiga ja isale anti siis keskkoolis nõukogude konstitutsiooni õpetaja koht. See muutis tema tunnid lõbusaks ajaviiteks. Kõik teadsid, et see oli vaid mäng.

Üksikisikute mälestused raamatus on karmid. Suur osa surmalaagritesse viiduist jäid siiski ellu tänu oma ettevõtlikkusele ja teadmistele. Paljud karmi elukooli läbinuist on juba vanavanemad; nad naeratavad jälle. Nad on saanud Eesti südametunnistuseks.

Välisriikide kätte oli jäänud Eesti Vabaiigi de jure tunnustamine ka siis, kui tema kodanikud Eestis olid võõra võimu moonakaiks muudetud. Väliseestlaste osaks oli sel ajal eestluse hoidmine ja kaitsmine. Meenutagem siinjuures ESTO 1972-l vastu võetud eestlaste võitlusmanifesti.

Jaan Isotamm: „Osavõtt Eesti noorsoo vastupanuliikumisest oli minu jaoks suur õnn. Teha seda, mida käsivad teha sinu enda au ja südametunnistus, käituda absoluutselt vaba inimesena orjade riigis, see oli saatus, millest järgnevatel aastakümnetel sündinud ei osanud enam unistadagi.”
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus