Nali on tõsine asi. Ja Kiviräha visiit jääb ära. Nii kuulutati teisipäeva, 10. märtsi õhtul Tartu College’i meeskorporatsioonide ruumis, kus Piret Noorhani esitas teise osa oma loengust teemal „Kivirähk – kellele ja milleks“. Torontosse meie loetavam kirjanik ei ilmu, vähemalt esialgu mitte.

Piret Noorhani loeng oli võrratult meisterlik nagu ikka. Seekord analüüsis ta Kivirähka kui näite- ja romaanikirjanikku ning muinasjutuvestjat. Siinkirjutaja suureks üllatuseks leidis käsitlust ka tema äsjane kommentaar näidendi „Eesti matus“ lavastuse kohta. Tahtsin autorit näha, kuid ei leidnud isegi kulisside tagant, lavast rääkimata. Lektor, kes on väitnud, et ta pole Kiviräha advokaat (ja ma usun seda), küsis, kas kirjanik peab oma tekstides andma otsesõnalised vastused kõigile küsimustele või piisab sellest, kui ta need küsimused õhku viskab ja laseb igal vaatajal ise vastusteni jõuda. Hästi küsitud. Vastan: ei pea, kuid tal endal peaksid need vastused siiski olema. Ei välista võimalust, et viga oli vaatajas – ei osanud leida või ei viitsinud otsimisega küllalt vaeva näha. Igatahes kinnitan, et ka mina pole Kiviräha suhtes prokurör. Anonüümseilt (ja ka mitteanonüümseilt) netikommentaatoreilt olen kaks korda haugutada saanud – esimesel korral tema kiitmise ja teisel korral tema laitmise eest. Ometi pole ma teinud kumbagi, vaid lihtsalt täitnud ettekandeid kajastades oma ajakirjanikukohust.

Mida siis ikkagi arvab Kivirähk eestlusest ja eestlastest? Ühes intervjuus on ta andnud sellele hea ja tabava vastuse: eestlane on nagu lepavõsa, mitte eriti pretensioonikas, aga visa. Kuid eesti asja ajab ta ikkagi vaid naljaga (mis on tõsine asi?!). Üks Postimehe ajakirjanik on lausunud, et Kivirähk on aus narr. Pool sellest väitest vastab kindlasti tõele. Jäägu iga lugeja enda mõistatada, kumb pool.

Väga huvitav on Kiviräha arvamus teatrist ja igasugusest kunstist, mis annab sõltumatuse tunde. Tsirkuses käib mees peenikesel köiel, kuigi voorimehega jõuaks kiiremini edasi. Marssigu teised mööda maanteed, mina sülitan sellele ja turnin trossil. Braavo, Andrus! Aga kui jutt kaldub rõvetsemisele, siis ma pole kindel, kas suudan omaks võtta ühe kriitiku väidet, et ainult Kivirähk suudab niisuguseid asju kirjutada poeetiliselt. Või teise oma, et kõik oleneb vaataja rikutuse astmest.

Romaanikirjanikuna ei ole Kivirähk olnud eriti viljakas, kuid see, mis ta on kirjutanud, pakub palju elavat kõne- ja arutlusainet. Lektori ettekanne arvukate näidete varal oli erakordselt mõttetihe. Üritada sellest asjalikku konspektiivset kokkuvõtet teha oleks lootusetu. Vaatluse all olid „Ivan Orav“, „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“, mida Linda Kaljundi on „Vikerkaares“ nimetanud triloogiaks, ühtlasi väites, et sellega on täisringiga lõpule jõudnud Kiviräha Eesti ajaloo tsükkel.

Kirjanik ise ütleb, et ta ei suuda lugeda ega kirjutada lagedat olustikurealismi. Tema jaoks on kirjandus ikka muinasjutu jutustamine ja just seepärast meeldib talle kirjutada lastele. Mida jääb öelda ajakirjanikul? Ennekõike vast seda, et Kiviräha puhul ei hakka igav kirjutajal ega lugejal. Kellegi halvakspanu on igal juhul garanteeritud. Sind märgatakse ja eks see ole tähtsaim.

Märkmed: