Eesti Elu
Õhtutunnid 60aastase Vikerlase seltsis (4)
Kultuur 12 Jun 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Jutt Vikerlasest on juba üsna pikale veninud, aga ei raatsi kajastamata jätta ka selle viimaseid numbreid.

Kol. V. Saarsen pealkirjastab 1950. a. esimese märtsinumbri pealoo: „Võtke varas kinni!“. Sellise rahva hulgas karjuva ja endalt tähelepanu kõrvale juhtida püüdva vargaga võrdleb autor Venemaad. Kui algul oli sealne ühiskond täiesti suletud, mis võimaldas julma arveteõiendamist kõigi „rahvavaenlastega“, siis ajapikku vajas Kreml mingit väljundit läänemaailma, mis ka osaliselt teostus. See ei võimaldanud enam senist varjatud terroritaktikat jätkata, vajati uusi meetodeid. Need leitigi. „Varasteks“ tembeldati isegi elupõlised kommunistid (Trotski, Zinovjev, Buhharin jpt), keda süüdistati kõigis hädades. Nii sai Stalin rahva nõusolekul oma rivaalidest lahti.

Vello Salo valgustab lugejaid Rooma, Igavese Linna ilust ja võlust pühal aastal 1950, milles mh lahatakse ka Vatikani rolli bolshevismivastases võitluses. Pühal aastal saabus Vatikani rekordilisel hulgal palverändureid – iga päev 10.000–20.000 inimest. „Mõtlemapanev fakt tänapäeva killustatud ja üksteise vastu relvastuvas maailmas, võimas vaatemäng sellest, kuidas Kristuse järelkäijad kasutavad tänapäevaseid vahendeid vennastus-meeleavalduse läbiviimiseks,“ kirjutab Salo. Ta vaeb ka katoliku kiriku ja kommunismi suhteid; selgitab, mis on kristlik sotsialism; kirjeldab kiriku olukorda raudse eesriide taga ja selgitab, mida Vatikan on teinud põgenikeprobleemi lahendamiseks.

Samas numbris on juttu Juho Kosti Paasikivi taasvalimisest Soome presidendiks. „Kes oleks II maailmasõja lõpul julenud ennustada, et ajal, mil võidukas Hiina oma 450 miljoni elanikuga on juba Vene satelliit, kuulub väike löödud Soome ikka veel vabade rahvaste perre?“ küsib autor. Ta on veendunud, et selles mängib olulist rolli Paasikivi isiklik autoriteet: „Tillukene okas vene karu küljes on hakanud valu tegema …“

Ka teise märtsinumbri avab kol. V. Saarsen Vene-teemalise looga. Juttu on sellest, kuidas Vene saatkond Rootsis püüdis eestlaste hulka sokutada omi mehi. See polnudki uus võte. Autor toob paralleeli 1917. aastast, kus pärast bolshevistlikku revolutsiooni Venemaal imbusid punategelased emigrantide hulka, keda püüti desinformatsiooni ja laimu abil omavahel riidu ajada ja nende varasid välja petta. See taktika õigustas ennast ja andis ka tulemusi.

Autor, kes pseudonüümina kasutab tähte –u, jagab oma muljeid Belgiast, kus ta töötas söekaevurina. Nagu kõikjal mujal, polnud siingi põgenike elu kerge. Aastase töötamise järel õnnestus ettevõtlikel eesti noormeestel edasi liikuda – kes munsterdas end laevale, kes siirdus Rootsi, kes tagasi Saksamaale.

Samas väljaandes on artikkel „Eesti asundused tsaari-Venemaal“, mille sissejuhatuses on huvitav mõte: „Eesti iseseisvumise järel hakkas suur osa väliseestlastest rohkem rõhku panema oma rahva säilitamisele, mis väljendus ka nende rahvusliku iseteadvuse tõusus ja oma päritolu rõhutamises.“ Kas ei andnud Eesti taasiseseisvumine samasuguse tõuke ka siinsele väliseestlusele? Artiklis on juttu eestlastest Siberis ja Volga ääres, käsitletakse ka Kristjan Palu raamatut „Esimesed Eesti väljarändajad ehk 40 aastat Samaaras“ jpm.

Huvitav on lugeda eestlaste sattumisest Austraalia mängufilmi „No Strangers Here“. Filmis on juttu põgenike perekonna saatusest, kus pereisa rollis oli Erik Reiman ja poja osas 14aastane Ivo Kauniste, kes oli Eestist põgenemisel Moero katastroofis kaotanud mõlemad vanemad. Filmis tegi kaasa ka eesti rahvatantsurühm, tantsides „Tuljakut“.

Esimesest aprillinumbrist selgub, et Kanadas (Winnipegis) müüdi kirikuhoonet, mis oli siia elama asunud eestlastele suureks üllatuseks. Sel ajal oli mõnede eesti põgenike olukord juba sedavõrd paranenud, et osteti juba ka maju ehk villasid, nagu artiklis öeldakse. Villade hind oli 4000–5000 dollarit, sissemaks $500 ja igakuine järelmaks 70 dollarit. Samas kurdetakse kohaliku liiklusdistsipliini üle, mis jäi Rootsi omale kõvasti alla. Kirutakse ka kohaliku rahva viletsat keelt, aga kiidetakse nende optimismi ja sõbralikkust.

Eestlasi ei palgatud mitte ainult filmivõtetele Austraalias, noor eestlanna Ivi Tamari tegi Antwerpenis ilma tantsijana, esinedes klassikalistes ballettides. Artiklis kiidetakse Ivi rahvuslikku meelestatust, mille kohta neiu ise ütles: „Tahan saada kunagi vaba „Estonia“ baleriiniks. Usun, et alles seal publik mõistab õieti seda, mis ei seisne üksnes jalgades, vaid tuleb südamest.“

Ja lõpuks viimane –1950. a. aprilli 2. number, kus kaanelooks on „Kodukased võõrsil“, alapealkirjaga „Sydney Eesti maja 10 aastat“. See hoone oli Austraaliasse emigreerunud eestlastele suureks tõmbejõuks ja kohtumispaigaks. Seal olid soodsad tingimused eesti kultuuripärandi säilitamiseks ja arendamiseks.

Kirjutisega „Pääsemine Kuramaa kotist“ meenutatakse lugejale, et 8. mail 1950 möödub viis aastat Saksamaa kapituleerumisest liitlasvägedele.

Oma elamustest ja kogemustest Kuramaa sillapeas ja sellele järgnenud sõjavangielust Venemaal pajatab üliõpilane A.

Olelusvõitlusest haritlaseks jäämise nimel USAs kirjutab üks anonüümseks jääda soovinud põgenik. Ka materiaalsed asjad on elus olulised, mõnikord annavad need stabiilsust. Oma maja ja auto lisasid enesekindlust, poegade edu ameerika koolis tegi rõõmu, sest haridust peab iga eestlane tähtsaks. „See on kõik nagu unenägu. Mõnikord tekib tunne, nagu võiks see jälle kõik kokku variseda. Kuid olgu kuidas on – kes tööd ei karda, see lööb siin läbi!“
Küllap on see olnud kõigi eesti põgenike kogemus välismaal.

Sulgen Vikerlase viimase ajast puretud hapra kollase lehekülje ja imestan, kuivõrd lai oli selle väljaande ampluaa. Tegijatelt ei saa enam küsida, kust nad oma materjali hankisid ja kuidas töö selle ajakirja juures käis. Nemad on läinud, aga nende jäljed jäänud. Aitäh selle eest!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus