Eesti Elu
Õhtutunnid 60aastase Vikerlase seltsis (3)
Kultuur 29 May 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
(Algus EE # 17, 01.05.09)

1950.a. esimeses jaanuarinumbris avaldatakse endise nõukogude agendi Smirnovi mälestused pealkirja all „1. dets. mässu sepitsemas“.

Tegemist oli tsaariaegse ohvitseriga, kes sattus 1917. a. punarevolutsiooni keerises kurikuulsa Tsheka küüsi. Viimane kinkis Smirnovile elu tingimusel, et ta hakkab agendiks. Seda ta tegigi erinevate nimede all, hiljem õnnestus tal põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Huvitav lugemine, mida on siinkohal võimatu isegi refereerida – sedavõrd sisutihe oli Smirnovi tegevus Tallinnas jm. Huvitav, kas filmi „Detsembrimäss“ autoritel oli selle materjaliga võimalus tutvuda?

Samas ajakirjas heidetakse tagasipilk 1949. aastale. Sissejuhatuses mainitakse, et „põgeniku aasta on pikk ja sündmused visad tulema“. Tõdetakse, et maailm on jagunenud kaheks pooluseks: kommunistlik-diktaatorlikuks ja kapitalistlik-demokraatlikuks, kuid pöördelisi sündmusi pole kahe leeri vahel toimunud. „Külm sõda“ kestis edasi ja andis oma jumet välispoliitilistele sündmustele.

Artiklis „Rännak läbi kadalipu“ jagab -ebo nime all kirjutav autor oma ränki sõdurimälestusi Tshehhimaalt, kui näljastel ja kurnatud sõjavangidel tuli marssida julmade punaväelaste ja kättemaksuhimus metsistunud tshehhide vahel. Kõik nõrkenud lasti kohapeal maha, paljud panid toime enesetappusid. Võimatu oli piinajatele selgeks teha, et tegemist on eestlaste, mitte sakslastega. Autor nimetab seda „nõukogude paradiisi“ eelmänguks.

Anonüümseks jääv autor kirjutab nime all Eesti Vabariigi kodanik artiklis „Kanada, nagu teda näen“ oma seiklustest viisa saamisel ja sõidust siia. Näib, et elu oli sel ajal tänasest sootuks erinev. Nii oli näiteks Quebecis põllumeeste kaitsmise otstarbel keelatud margariini valmistada ja söögiks kasutada. Kuid mitte ainult seda. „Mõnel pool on ka jäsemete paljastamine võlumise otstarbel keelatud, näiteks kui mõni näitsik kõnnib suvekuurordi tänaval supelmantlis või lühikestes spordipükstes, siis maksab temale see lõbu doll. 40.-,“ loeme artiklist. Arutletakse ka siinse arhitektuuri ja ehitiste kvaliteedi üle, vaetakse rikkust ja vaesust, kirutakse kõrgeid üüre ja imestatakse kirikuõpetajate vahel lahvatanud tüli üle.

Juba 1950. a. oldi hirmul selle üle, et mõni taevakeha võib maakerale langedes tuua kaasa hävitava katastroofi. Kirjutises „Kas maailma lõpp on ligi?“ maalitakse sellekohaseid musti stsenaariume, mida illustreeritakse Piibli vastavate kirjakohtade ja Nostradamuse ennustustega.

„Elu läheb edasi!“ hüüatatakse selle numbri lõpuartiklis ja nenditakse, et tasapisi on toimumas muudatused – sünnib uusi eestlasi, kes ei tea kaotatud kodumaast midagi. „Vaatamata ebakindlale tulevikule on emad beebid vahvalt vastu võtnud,“ loeme sellest loost. Tõdetakse, et elul on omad seadused, eriti pärast suuri sõdu, mil on vaja inimkonda uuesti üles ehitada. Sobivalt on sellesse väljaandesse lisatud ka lastele mõeldud leheküljed.

Jaanuarikuu teises numbris lahkab N. Kaasik N. Liidu Kaug-Ida osas tekkinud keerdsõlme seoses Molotovi lahkumisega N. Liidu välisministri kohalt ja arvab, et viimase ülesandeks võib olla N. Liidu ekspansiooni laiendamine Kaug-Idas. See on tekitanud omakorda muret USA-le, kes otsib vastumõjuks tugipunkte Lähis- ja Kaug-Idas.

S.R. kirjutab artiklis „Austraalia, nagu teda näen“ oma muljetest uuest asukohamaast, kus oli tol ajal 120 miljonit lammast ja 7,5 miljonit inimest! Juttu on ka Austraalia geograafiast, kliimast, rahvastiku koosseisust, elu- ja töötingimustest. Artikli lõpus seisab soovitus: „Austraaliasse rännata kavatsevatele eestlastele ütleksin: siin leidub „küünarnukiruumi“ kõigile. Kes on huvitatud talupidamisest, löövad kindlasti läbi ja saavad jõukaks. Ka kanafarmid tasuvad end hästi ära. Intellektuaalsetel aladel on on koha saamine algul raske või hoopis võimatu...“

Et eestlased on spordisõbrad, heidetakse selles numbris tagasipilk spordiaastale 1949. Tuuakse ära maailmameistrite loetelu ja maailmarekordite püstitamised paljudel aladel.

Esimeses veebruarinumbris võetakse vaatluse alla Rootsi pagulaspoliitika ja Tartu Rahuleping, mille allakirjutamisest oli möödunud 30 aastat.

Veebruarikuu teises numbris pööratakse mõistagi palju tähelepanu vabariigi aastapäevale. Päevateemalisest artiklist „Iseseisvuse aastapäev“ vaid üks huvitav nope: „Meil on kuidagi harjutud mõtlema, et mitte meie ise ei oma õigust iseseisvusele, vaid et keegi, tõenäoliselt Lääne demokraatlikud suurriigid kingivad meile selle… Kuigi niisugusel mõttel näib olevat mõnevõrra väärtust ja kaalu meie poliitilisele tänapäevale, on ta oma olemuselt siiski vale.“ Seda mõtet nimetatakse selgrootuks ja sulaslikuks; selles nähakse alistumist võõrale võimule.

Artiklis „Kohtumine Eesti vabadusega“ jutustavad Eesti riigi sünni juures viibinud oma mälestusi. Tuntud majandustegelane Jüri Shönberg nimetas seda oma „elu suurimaks elamuseks“.

„Teise maailmasõja lahingutandritel on eestlasi sõdinud vist küll kõigi võimalike lippude all, välja arvatud sini-must-valge selle sõna otseses mõttes,“ algab artikkel „Eestlane jaapanlaste käes sõjavangis“, kus jagab oma seiklusrikka elukäigu muljeid eestlane Aleksander Detlov, kes sõja ajal viibis Singapuris. Jaapanlased hõivasid selle linna, võttes sõjavangi 85.000 meest, nende seas ka Detlovi. Sõjavangid viidi sundkorras Birmasse raudteed ehitama.. Detlov haigestus ebainimlikes tingimustes koolerasse, kuid paranes imekombel oma malepartnerist arsti erilise hoolitsuse tõttu. Kõigest hoolimata õnnestus planeeritud raudtee-ehitus lõpetada, milles ka eestlasel oli oma osa. Nii tungis siis kultuur dzhunglisse. (Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus