Pealkirja pannes oleksin peaaegu langenud rutiini ohvriks ja kirjutanud hüvastijätust. Ometi oli see pigem taaskohtumine. Ei ütleks isegi, et tagasivaade, sest korraldajad olid teinud oma töö nii hästi, et suutsid tuua Peetri üheks õhtuks meie hulka tagasi, viimase võimaluseni täiskiilutud auditooriumi ette.
Üritus leidis aset Tartu College’i saalis kolmapäeva, 26. märtsi õhtul. Korp! Sakala ja Eesti Etnograafiline Ring Kanadas olid korraldajad ning teatasid kavalehel selge sõnaga, et tähistavad Peeter Sepa elu. Kavas olid mälestamised, tähistamised ja pühendused sõnas ja muusikas. Kõnelejaid oli terve hulk, muusikalisi vahepalu pakkusid ansambel Jaaniku ja lätlannast estofiil Dace Veinberga kandlel. Publik istus näoga vastu Sepa seina, kus ilutsesid Peetri maalid ja laudadel lebas estograafia ehk Peetri mitmetahuline loometöö. Selle Peetri enda loodud sõna elustas Andres Raudsepp, kes ka ennast nimetas väga tabavalt ja peetersepalikult õhtu kavastajaks. Täpselt seda ta oli – vähem kui lavastaja, kuid kaugelt enam kui teadustaja.
Oli meeldiv tõdeda, et kõik kõnelejad olid igati tasemel. Ühegi sõnavõtt polnud liialt pikk, kuid igaüks jõudis tutvustada lahkunud sõpra erineva vaatenurga alt. Neist õhkus inimlikku soojust ja pehmet, heatahtlikku huumorit. Kaas-sakalanus Vello Soots meenutas oma esimest kohtumist Peetriga, kes kohe ta teadmised dzhässmuusikast luubi alla võttis ja, sõbra võhiklikkuses veendunud, ta armutult ning kindlakäeliselt õigele teele juhatas.
Helle Arro kõneles Etnograafilise Ringi tegevusest, mis oli omal ajal soikumas ja millele Peeter koos abikaasa Anuga uuesti hinge sisse puhus. Vend Jüri tutvustas seda Peetrit, keda kohalviibijaist vähesed tundsid: pisikest poissi, kes omapead mööda Kuressaare linna rändama kippus ja varakult poliitikast huvitus – Mussolini päh, tegi neegusele aia!
Tõnu Orav rändas mõttelennul üliõpilaspõlve, kus ta tänu oma liigagarusele kooli aastaraamatu (loodan, et ma terminis ei eksi) peatoimetajaks sai ja kuidas ta nahk tänu Peetri abistavale käele turule viimata jäi. Ühest teisest ülikoolist ja nimelt Metsaülikoolist kõneles Olev Träss. Oli ju Peeter selle ellukutsumisel aktiivselt tegev ja tema kunstnikukäe all valmis Metsaülikooli logo. 1981. aastal toimunud loomingupäevadest rääkis Mall Puhm, keda ennetas lühikese Peetri tsitaadiga Viive Tork-Hiis. Selles tsitaadis põhjendas Peeter oma mitut moodi olemist. Meelde jäi väide, et ta on hobuseraua moodi, kuna on Sepp. Et need kaks on lahutamatud, seda võin kinnitada. Olen nimelt sepa poeg, järelikult autoriteet.
Kunsti juurde juhtis publiku Eda Sepp, kõneldes asjatundlikult Peetri osatähtsusest eesti kunsti ajaloos. Kuid hoopis suurema soojusega meenutas ta eakaaslasena päevi laste suvekodust Rootsis, kus uneajal salaja välja hiiliti ja pimedas tondijutte räägiti. Ninapidi veetud kasvatajad istusid publiku hulgas ja ma ei salga, et panen erilise mõnutundega nende nimed siinkohal kirja: Leida ja Elmar Tampõld.
Eesti Kunstide Keskuse poolt kõneles Johannes Pahapill, kes meenutas kõhklevaid ja kahtlevaid hoiakuid keskuse rajamisel ning Peetri entusiastlikku suhtumist. Meenutas ka lahkunut kui head kaassaarlast. Üritusest Seitse Kunsti, mis omal ajal Seedriorul läbi viidi, rääkis Ingrid Heinmaa. Peeter tutvustas seal osavõtjaile siidtrüki tehnikat.
Vennatütar Ingrid Sepp kõneles heldimusega oma moodsast onust, kes oli talle suureks eeskujuks, õpetades ja julgustades alati jääma iseendaks. Alar Allase vahendusel oli kodumaalt saabunud kolm DVD-d, millest üht programmi vältel suurel ekraanil näidati. Sellel poseeris Peeter Tiit Kao kandlemuusika taustal mitmesuguses eas ja elufaasis sünnist – ei, andestage, ma loobun järgmise sõna kasutamisest, see ei sobi siia. Hiljem, omavahelise veini-kohvi-kringlise keskustelu ajal oli võimalik ka teisi kahte näha.
Ka muusikaline osa oli maitsekalt kavandatud (või kavastatud?). Nii Jaaniku kui Dace Veinberga ettekanded olid Peetrile nii armsa ja omase rahvalaulu/luule vallast. Viimane esitas ka ühe läti rahvaviisi, ise kandlele kaasa lauldes, ja kõneles balti rahvaste folkloorist, mis teda Peetriga sidus.
Kogu õhtu, mille vältel kõige vähem kõneldi Peetrist kui arhitektist (see oli leivatöö, tõelised huvid kiskusid mitmele poole mujale) kandis endal siira südamlikkuse pitserit. Sügavaima mulje jättis algus, mille kirjeldamise jätsin teadlikult lõppu. Võtke seda kui ajakirjaniku edevust, kes ihkab sõbra mälestusest seaduslikku osa endale. Jaaniku ansambli daamid ilmusid saali, igal näpus punane roos. Talvi Maimetsa klaverisaatel lauldi Kalevipoja tekstile loodud Türnpu helind „Muru kasvab mulla peale“. Laulu lõppedes sammusid lauljad esirea keskele ja igaüks ulatas roosi lesele Anule. Lühike, soliidne ja mõjuv leinatalitus oli sellega lõppenud ja näod pöörati taas elu poole. Ei kujuta ette, kuidas võinuks seda ilusamini läbi viia.
Enne lõppu keelitas Viive Tork-Hiis kõiki külastama hiit ja allikat fuajeenurgas. Kavastaja Andres Raudsepp tänas oma tublisid abilisi korraldamisel ja näituste ülespanekul. Need olid Neeme Kapp, Vello Soots, Viive Tork-Hiis ja Helle Orav. Ajakirjaniku poolt kõigile, rohkearvuline publik kaasa arvatud, maani kummardus.
