Suvine Musta mere pärl võlub fantastilise meeleolu ja madalate hindadega. Kui plaanid suvist reisi mõnda mereäärsesse kuurordisse, mis pakuks lisaks lõõskavale päiksele ka põnevust ja väikest adrenaliinilaksu, on just Ukraina ja Musta mere pärl Odessa see koht, kuhu paari autotäie sõpradega vähemalt nädalane tripp ette võtta.
Viietunniseks kujunenud pikem peatus Poola piiril, nagu Meie Mehe populaarses rekkamehe lauluski kõlab, selja taga, võib välisriigi turist kohe hakata nautima selle suure ja juba paar aastat maailma tähelepanu all oleva riigi võlusid. Meie võtsime, tuleb tunnistada, võiduka piiriületuse tähistamiseks ja paaritunniseks unepeatuseks neljarattalises sõbras esimesest bensiinijaamast pudeli õlut – hind 15 grivnat. Grivna kurss euro suhtes sel aastal kõvasti langenud ja praegu saab ühe euro eest kohapeal 25,5 grivnat. Majandusanalüütikute sõnul on grivna languse põhjuseks riigi idaosas toimuv konflikt valitsusvägede ja separatistide vahel.
Läbisõit Ukraina pealinna Kiievi äärelinnast kujuneb minu kui suhteliselt rohelise autojuhi jaoks parajaks katsumuseks. Euroopalikust sõidukultuurist pole siin haisugi – autod sõidavad jumal teab mitmes reas, sest ühtegi teemärgistust ei ole. Juhtide sõidustiil on pehmelt öeldes õudne. Sõidetakse risti üle sõiduridade, pasunaandmisega ei koonerdata.
Odessa poole suunduv teeots kätte leitud, asendub Kiievi kirevate reklaamtahvlite virvarr kibekähku kaunite vaadetega üle laiuvate põldude. Aknast seda ilu muidugi pildimasinasse püüa ei saa, sest teed, sh ka n-ö kiirteed, euroopaliitlaste kriitikat ei kannata ja auto hüppab – ka 60kilomeetrise tunnikiirusega sõites – üles-alla nii mis hirmus. Bensiinijaamaesisel pingil kliente ootava töötaja käest teeolude paranemise kohta pärides ütleb too, et järgmised 50 kilomeetrit on “nagu oleks tuumasõda üle käinud”. Edasise kohta ta midagi kosta ei oska – pole tema jalg kodust kaugemale saanud...
45miljonilise elanikkonnaga Ukraina liikluse kohta veel nii palju, et see on küllaltki hõre – kütus on kohalike jaoks kallis (meie masina tarbitud diislikütuse liiter maksab 19 grivnat ehk ka isegi Eestis müüdavast tükk maad odavam) ja sõiduriistu napib. Julgelt kolmandik teel vurajatest on vene autotööstuse toodang (enamasti Žigulid ja Volgad), ime pole ka see, kui suure transiittee ääres sõidab n-ö kolmandas reas mõni kena suksu, vankril lastiks mis iganes kraam teeäärsesse “kaubandusvõrku” müüki paiskamiseks. Muide, mopeedi või mootorrattaga sõitjad kiivrit ei kanna – kas pole tarvis või pole moes!?
Tarvis ja moes on aga töötamine, kuigi ka see on omapärases võtmes. Tundub, et Ukrainas on midagi sarnast nagu meie oma pealinna-Edgari idee järgi loodud sotsiaalsed töökohad, aga eks see ju nii ka on – kes ei tööta, see ei söö... Kui töökoht juba olemas, siis on aega küll. Teeäärsetes kliendivabades tanklates on teenindajaid ikka 4–5, kellest igaühe jaoks on kindel liigutus. Tee ääres pühivad kohalikud aukudest vihmavett välja: ju on seegi millekski hea. Kogu teenindamine käib aegluubis, nii Odessas kui ka teel sinna. „Kõhutankimise“ peale kulub alati vähemalt tund – umbes sellise suhtega, et ootamisele läheb 95 protsenti ajast. Aga on ka, mida oodata. Kogu pakutud ninaesine on värske, imehea ja -odav. Kui Tallinnas on üsna tavaline, et 10euroses praes sisalduv on tihtipeale kas mitu päeva seisnud või maitsetu, siis Ukrainas ei tulnud sellist asja kordagi ette. Ja hinnad! Need teevad meiesugused lihtsad tööinimesed lausa rõõmsaks – praad ca 2 eurot, supid mõnes kohas isegi alla euro. Päris mõnus või mis võin ma öelda enne, kui kodus kaalu peale astun. Odessas endas on hinnad muidugi veidi kõrgemad, sest turistidelt, keda on linnas palju-palju-palju, tuleb kopik kätte saada. Kuid siiski olid hinnad täiesti taskukohased ja mitu korda madalamad kui Eestis.
Eriti hästi võivad Odessas tunda end käraka- ja suitsusõbrad: pudel viina peenes kohvikus lauale tellida pole mingi praalimine, vaid kõigest 10eurone väljaminek ehk enam-vähem keskmine pudelihind Eesti kauplustes, peenema suitsupaki saab kätte 80 eurosendi eest. Siseturism Odessasse on võimas, sest Krimm, kuhu ka mina 6aastaselt oma kirjanikust vanaema kaudu pääsesin, riigi majandust ju enam toetamas pole. Siseturist reisib ju nendesamade grivnade eest ja see ei luba hindu kõrgemale lüüa. Siia sobiks vast ukrainlaste anekdoot: “Rabinovitš, laenake sada grivnat!” – “Kellelt?”
Aga tagasi maanteele... Mida Odessale lähemale jõuame, seda ilusamaks muutuvad ka teeäärsed vaated. Päevalille-, maisi- ja viljapõllud laiuvad nii, et kollased, rohelised ja kuldsed väljad ulatuvad kaugemale kui silmapiir. Mulle ütlevad need üht – Ukraina on suur ja võimas maa, kus vaatamata poliitilisele, majanduslikule ja sõjalisele olukorrale riigi idaosas läheb elu ikka edasi ja loodetavasti ikka paremuse suunas. On ju Ukraina üks paremate tingimustega maid põllumajanduseks.
Meil on õhtuks ja kogu reisi ajaks olemas toad mõistliku summa eest Odessa kesklinnas otse ooperiteatri kõrval 4-tärni hotellis Mozart, kust igale poole on vaid kiviga visata. Ja seda tänu Raivo Raidami, kes on olnud Odessa ja Eesti sidemete entusiastlik arendaja juba 37 aastat, loodud kontaktidele kohaliku turismibürooga Modes. See turbüroo on kümmekonna aasta jooksul sadu inimesi Eestist aidanud vastu võtta ja kümneid odessiite Eestisse lähetanud.
Ka vaatamist vajavate asjade nimekirja on Raivo meie jaoks kokku pannud ja proovime seda jõukohaselt täitma asuda. Ennekõike oleme tulnud otsima sooja ja päikest ning seda kõike Odessa lahkelt pakub. Eestlaste puhkuste tippaegne 15–16 pluss-kraadi (soojakraadideks on neid raske nimetada) oli asendunud mõnusa 25–30kraadise soojusega ja kavatseme seda nautida nii palju, kui saab. Hakkasime reisi planeerima vaid paar päeva enne väljasõitu ja ilmselt vähese eeltöö tõttu üllatab mind Odessa suurlinlikus, mis on omapäraselt põimunud lihtsuse ja nõukogude ajale omase stiiliga. Rannapromenaadil võib näha kõrvuti nii stiilseid tibisid (naljaga pooleks: portaali MenLike arvates elavad maailma ilusaimad devuškad Ukrainas. Miks ka mitte, sest Odessa asub ju Ukrainas!), magalarajoonidest kohale sõitnud lihtsaid perekondi kui ka mammisid, kes hommikupoolse päeva kirja saavad imemagusate ploomide, aprikooside ja kõikvõimalike muude aia-, põllu- ja meresaaduste müügiga.
Teenuseid ja ahvatlevaid pakkumisi on Odessas igal nurgal. Viimasel õhtul asju autodesse tassides peame kõik tõdema, et viis ööd kohapeal jääb Odessa avastamiseks ja sisseahmimiseks väheks. Põhilise, mis Raivo meile soovitas, ja mis niisama n-ö käigu pealt ette jäävad, saame nähtud – Arkaadia rand, Potjomkini trepp, delfinaarium, turg, sadam, omanäolised söögikohad, nagu Ukraina rahvusrestoran Kumanets ja Gogol-Mogol Gogoli tänaval. Proovime ka sõitu Volgaga, mille odessiidist juhil on vahvalt ülespoole keeratud vunts, ja bussisõitu, mille eest küsitakse 5 grivnat (20 eurosenti) ja kus pealekauba saab mõnusa, meilegi nõukaajast tuttava küünarnukitunde.
Odessiidid on lahked ja abivalmid, v.a taksojuhid, kellest enamik millegipärast hirmus närvilised on ja hinnas kauplemist üldse ei salli, lüües kohe käega ja gaasi andes parematele jahimaadele kihutavad. Samas sai mõne käest teada ka kohalikke hoiakuid. Üks ilmselt venemeelne taksojuht imestas, miks ma eriti hästi vene keelt ei mõista, kuigi olen tulnud “Estoniast”. Küsiti ka, et miks me Ukrainasse tulime ja kas me separatiste ei karda. Aga mis meil karta – keegi ei paistnud kartvat. Kohalikud noogutavad selle peale kiitvalt, et me Vene meedia kajastusi Ukraina-sündmuste kohta tõe pähe ei võta.
Ja lõpetuseks – tagasiteel Ukraina-Poola piiri ületades küsib piiriametnik minu käest, kui on põgusalt kontrollinud, et meil ülemäärast alkoholi ja sigarette kaasas pole, kas Eestis on hea elada. Muidugi noogutame kõik. Võõrsil hea, kodus kõige parem.
