Andres Herkel
Kui Priit Toobal ütleb, et kapo peadirektor peab pealtkuulamise pärast tagasi astuma, siis see mind ei üllata. Ja ma ei oska tema avaldusse õieti kuidagi suhtuda. Kui aga Andrus Ansip arvab, et erakondade peasekretäride ja ärimeeste telefone pidevalt pealt kuulatakse, siis see on jahmatav.

Paratamatult asetub see samasse konteksti nende häältega, kes on hiljaaegu kõnelenud kapo võimuliialdustest ja vajadusest tema tiibu kärpida. Säärane kriitika on tipnenud tõdemusega, et kapo funktsioone ja mõjujõudu tuleks vähendada, tal ei peaks uurimisfunktsiooni üldse olema.

Mina ei tahaks sellise tujuga järelemõtlematult kaasa minna. Küll aga vajab kiirelt remonti kapo avalik kuvand ja kontrollimehhanismid Eesti julgeolekuasutuste tegevuse üle. Kahetsusväärselt on kapo kuvandi osaks järjest enam saanud tõdemus, et kontroll puudub. Eks seegi on vaid pool tõde, aga kontroll peab tõesti olema selgem ja avalikkusele mõistetavam.

Praegu loodetakse, et siseministeeriumis kavandatavate muudatustega tugevneb täitevvõimu kontrollivõime. Loomulikult toimib asutuse enda sisekontroll. Järelevalvet teostab ka Riigikogu julgeolekuasutuste komisjon (kuhu kuulun alates selle aasta märtsist). Pädevust ja ekspertiisivõimet võiks sel komisjonil rohkem olla, aga patt oleks öelda, et olemasolev ressurss on parimal moel rakendatud.

Tavaliselt on igas Riigikogu koosseisus saadikuid, kes oskavad julgeolekuasutuste kontrollis kaasa rääkida ja suudavad oma teadmistega ka teisi harida. Näiteks Kalle Laanet, Andres Anvelt, Rait Maruste. Paraku ei ole keegi neist selle komisjoni põhiliige. Opositsioon, kes võiks ka sellises komisjonis olla valvekoerana terav ja teadlik, levitab pigem eelarvamusi – nagunii kuulatakse inimesi ilma loata pealt, nagunii ei sõltu meie kontrollist mitte miski.

Kõigepealt on tõhus järelevalve kapo enda huvides. See tagab, et töid ei tehta hooletult ning teadmiste asemel ei hakka ühiskonnas valitsevaid hoiakuid kujundama eelarvamused, müüdid või lausa pahatahtlikud valed.

Kapol on nii saavutusi kui vigu. Ta on ellu kutsutud ja tegutseb meie ühistes huvides. Ta on ka eksinud, pidanud tööl korruptante ja võib-olla pannud aastaraamatusse pilte, mis seal olema ei peaks. Kummati võib mõnede poliitikute kapo-kriitika taga aimata soovi kapo tasalülitamiseks. Selle asemel tuleks peeglisse vaadata ja küsida, miks me nende tööd ei kontrolli? Ega ometi sellepärast, et kõikvõimalikud eelarvamused ja vandenõuteooriad kergelt vohada saaksid?

(http://www.herkel.net/?menu_id... )

Märkmed: