http://viktorniitsoo.blogspot....
Selle tähtpäeva tähistamine sai alguse 30. oktoobril 1974, mil dissident Kronid Ljubarski initsiatiivil hakkasid Mordva ja Permi oblasti „eriti ohtlike riiklike kurjategijate laagrites“ kinnipeetavad poliitvangid tähistama seda päeva kui poliitvangi päeva ühise näljastreigiga. Samal päeval korraldas dissident Sergei Kovaljov Moskvas akadeemik Sahharovi korteris pressikonverentsi, kus tehti teatavaks poliitvangi päevale pühendatud avaldused ja demonstreeriti vangilaagritest salaja väljasmuugeldatud dokumente. Sestpeale muutus poliitvangi päeva tähistamine iga-aastaseks. Poliitvangid tähistasid seda vangilaagrites ehk väikestes tsoonides näljastreigiga, dissidendid aga suures tsoonis avaldustega nõudmaks poliitvangide vabastamiseks ning hukkunud poliitvangide mälestuseks küünalde süütamisega.
Poliitvangide olemasolu ja nende kinnipidamistingimused muutusid peagi üheks levinumaks teemaks õiguskaitseliikumise (dissidentlus) poolt koostatavate omakirjastuslike materjalide hulgas. 1970. aastate algul suurenesid järsult repressioonid dissidentide vastu, paljud erimeelsed arreteeriti, teisi sunniti emigreeruma. Aastatel 1973-1974 tundus, et võimudel on õnnestunud avalik õiguskaitseliikumine maha suruda. Ajutiselt lakkas ilmumast ka õiguskaitselaste perioodiline väljaanne „Jooksvate sündmuste kroonika“, kuna KGB kuulutas, iga ilmunud numbri eest arreteeritakse üks teisitimõtleja. Nendele repressioonidele vaatamata Kroonika üllitamine taastus ja kestis kuni 1983. aastani.
Samal perioodil aktiviseerus võitlus vangilaagrites, kuna sinna olid saabunud vastselt süüdimõistetud erimeelsed. „Väikeses tsoonis“ vallandus töökatkestuste, näljastreikide, massiliste avalduste jm protestide kampaania. Nõuti poliitvangi staatuse kehtestamist, kinnipidamistingimuste leevendamist ja poliitvangide vabastamist. Materjalid nende aktsioonide kohta jõudsid salateid pidi vabaduses viibivate kaaslasteni ja levisid omakirjastuses. Need poliitvangide aktsioonid kestsid kuni poliitvangilaagrite sulgemiseni 1988. aastal.
Perestroika-aegses N Liidus võtsid endised poliitvangid 30. oktoobril ette mitmesuguseid meeleavaldusi ja korraldasid ka näljastreike. 30. oktoobril 1990 moodustati umbes 3000 pealine põlevate küünaldega inimkett ümber KGB hoone Moskvas. Pärast seda suunduti miitingu pidamiseks Puškini väljakule, ent aeti OMONi poolt laiali. Ent need väljaastumised ei läinud tühja, sest 18.oktoobril 1991 võeti Vene NFSV Ülemnõukogu poolt vastu seadus nr 1763/1-I „Poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeva kehtestamisest“. Sellega sai 30. oktoober ametlikuks riiklikuks tähtpäevaks, mida Venemaal suuremal või vähemal määral tähistatakse siiani.
Eestis ei ole sellele tähtpäevale erilist tähelepanu olnud. Selle asemel on tagajärjetult üritatud saavutada 27. märtsi kuulutamist langenud vabadusvõitleja päevaks. Teatavasti on see päev Eesti vabadusvõitleja Jüri Kuke (1. mai 1940 Pärnu – 27. märts 1981 Vologda) surma-aastapäev. Alates 1996. aastast on Rein Vanja eestvedamisel korraldatud Tartus langenud vabadusvõitleja päeva konverentse. Üritusi Jüri Kuke mälestuseks on korraldatud ka Tallinnas, Kursis ja Mõisakülas.
