Nõukogude aja absurd: tubli seltsimees Eha üritas mitukümmend aastat Rootsi onule külla sõita, aga ei lubatud ELUTARK
Ajalugu 08 Jun 2017  EWR
    Trüki   E-post   FB     
07.06.2017,
Einar Ellermaa
Elutark toimetaja
http://elutark.delfi.ee/malest...

„Tunneme sm. PAJU, Eha Heimar Johannese tr. kui poliitiliselt arenenud ja tublit töötajat ning soovitame teda sõiduks Kanadasse külla abikaasa tädile tähtajaga kaheks kuuks.“ Niisuguse „iseloomustus-soovituse“ sai Eha Paju 1969. aastal jalatsivabrikust Kommunaar, et pääseda Nõukogude Liidust välja sugulasele külla. Hilisemate aastakümnete jooksul esitas ta kümneid väljasõidutaotlusi Rootsi enda sugulaste juurde sõiduks. Kuigi iseloomustused olid alati hiilgavad, ei lubatud tal sõita mitte kunagi.

Eha Paju tütar Viive Aasma leidis koos õe Veevega isa-ema juures Pääskülas olles vanad dokumendid ja kirjad. Viive ütleb, et tagantjärele saab selle üle naerda, milline tubli seltsimees oli nende ema, aga nõukogude ajal oli asi tõsine ja pealegi jäi kõigist alandustest hoolimata kogu asjaajamine tulemusteta ja ema ei saanudki välismaale.

Selleks, et Nõukogude Eestis üldse saaks hakata välismaale sõidu asju ajama, pidi välismaal elav sugulane saatma küllakutse ja kinnitama, et vastutab täielikult kutsutava eest ning tagab tema ülalpidamise. Siis pidi kutsutu tegema avalduse ning saama töökoha parteikomiteelt ja ametiühingult iseloomustus-soovituse.

„Kui me lugesime neid dokumente, mille järgi Paju Eha Heimar Johannese tütar ületab töönorme 120-130% ja annab jalatsi pealsenaha ökonoomikat, on tubli ema oma lastele, on hinnatud oma kolleegide poolt, täidab viisaaastaku plaane jne, siis saime aru, et tegelikult peaks nutma,“ nendib Viive Aasma. „Et sellised ajad olid olemas, et parteibürood ja muud poliitilised rakukesed lubavad seltsimees Paju Eha Heimar Johannese tütrel sõita külla oma sugulasele! Milline absurde dokument juba oma olemuselt – kuna ta on tubli inimene, siis kirjutame soovituse, et ta võib sugulasi külastada.“

Eha Paju ise ja tema abikaasa Arved Paju ehk Viive ema ja isa räägivad olnust pigem kui veidrast kurioosumist, sest mis seal tagantjärele ikka nutta. Eriti, kui oled ka Siberis ära käinud, nagu Eha ja enamik tema suguseltsist. Pealegi said nad pärast iseseisvumist siiski sugulastele külla sõita ja sugulased said juba nõukogude ajal Eestis käia.

Kõige vanem säilinud iseloomustus-soovitus ongi pärit 1969. aastast ja on niisugune:

ISELOOMUSTUS-SOOVITUS

PAJU, Eha Heimar-Johannes
Sünd. 24.II 1941.a. Kingissepas,
Rahvuselt eestlane, ÜLKNÜ liige
1961.a., haridus 9 kl.

„Sm. PAJU, Eha töötab NJTK „KOMMUNAAR“ juurdelõikajana tsehhis esialgu õpilasena arvates 16. märtsist 1964. a. Ja 1. juunist 1965.a.a II kategooria juurdelõikajana kuni käesoleva ajani.
Töötades tootmiskoondises juurdelõikajana oma tööülesandeid on täitnud korralikult, kusjuures pidevalt täidab ja ületab töönorme kuni 120-130%-ni, samaaegselt annab ökonoomiat 500-600 dm2 pealsenahka. Iseloomult tasakaalukas ja kaastöötajatega läbisaamine hea. Ühiskondlikest üritustest tsehhis võtab osa.
Tunneme sm. PAJU, Eha Heimar Johannese tr. Kui poliitiliselt arenenud ja tublit töötajat ning soovitame teda sõiduks Kanadasse külla abikaasa tädile tähtajaga kaheks kuuks.
Iseloomustus-soovitus kinnitati parteikomitee istungil protokolliga Nr. 17, 11. aprillist 1969.a. ja a/ühingu käitiskomitee istungil protokolliga nr 14, 7. III 1969.a.

NJTK „KOMMUNAAR“ Direktor Nugis

Parteikomitee sekretär Seinberg

a/ü käitiskomitee esimees Nuut.

Eha Paju ütleb selle iseloomustuse kohta, et kuna Rootsi oma onu juurde teda korduvalt ei lubatud, siis katsetas ta igaks juhuks korra ka Kanadasse mehe tädi juurde pääsemist. Aga ka sinna ei lubatud.

Eha esitas taotlusi mitu aastakümmet järjekindlalt iga kuue kuu tagant. Tihedamini ei tohtinud. Ta ei saanud mitte kunagi jaatavat vastust, kuigi isa oli Suure Isamaasõja invaliid, mis tol ajal oli argument. Aga Eha jonnis järjekindlalt, iseloomustab tütar oma ema.
Miks ei lubata sõita, kui abikaasa ja lapsed jäävad maha, seda keegi ei teadnud. Põhjendama ei pidanud keegi, lihtsalt tulid eitavad vastused.

1980ndate aastate lõpus otsis Eha abikaasa Arved kontakti ühe KGB ohvitseriga, et see aitaks takistused kõrvaldada. Ta andis ohvitseri abikaasa kätte paki 25rublaseid, et mees oma mõjuvõimu kasutaks. „Ma andsin raha, et ta asja korda ajaks,“ ütleb Arved. „See mees ja tema naine elavad praegugi. Algul ta ütles, et ma olen väljapressija, aga lubas asja vaadata. Ja pärast ütles, et selle mehe juurde ehk siis Eha onu juurde ei aita ei ussi- ega püssirohi.“ See oli lootusetu juhtum KGB jaoks.

Eha räägib, et kui kogu aeg tulid küllasõidutaotlusele eitavad vastused, siis nad muidugi arutasid, et kuna kõik on Siberis olnud, siis küllap sellepärast ei lubata. Tegelikult oli põhjus konkreetsem ja erakordsem.

Eha ema vend ja isa vend põgenesid sõja lõpus mõlemad noorte meestena Rootsi. Ema vennal jäi Saaremaale maha naine koos väikese pojaga. Ja vend võttis 1947. aastal ette nii ohtliku seikluse, et tuli öösel Rootsist kaatriga naisele ja lapsele Saaremaale järele. Isa vend tõi ta suure kaatriga rannikule ja kodust tuli väike paat vastu. Isa vend sõitis tagasi Rootsi,et hiljem tagasi tulla. Ema vend jäi talusse oma naise ja lapse juurde ootama, millal järele tullakse. nad pidid koduaknast tuledega merel märku andma, et kõik on korras ja võib kaatriga kalda poole järele tulla. Aga nii Saaremaa kui Hiiumaa piirivalve jälgisid juba kaatrit. Isa vend ei näinud maja aknast märguannet, aga hakkas siiski kalda poole tulema. Piirivalve hakkas kaatrit taga ajama, aga ta jõudis neutraalvetesse põgeneda.

„Keegi siit kaebas ja kogu suguselts saadeti 1947. aasta sügisel Siberisse,“ meenutab Eha. „Mu ema, isa ja emapoolne onu viidi vangi. Naise järele tulnud onu sai kakskümmend viis pluss viis ja suri Siberis. Ema oli rase ja sünnitas Pagari keldris, aga poiss suri neljakuusena nälga. Mina olin viieaastane ja jäin maha, aga mind saadeti minema koos vanavanematega 1949. aasta küüditamislainega. See, et onu oli tulnud kaatriga Saaremaale, oligi see põhjus, miks meid vangi pandi ja miks meid pärast kuhugi ei lastud.“ Onu laps, kelle,ta ka järele tuli, on elus. .

„Oleks siis midagi poliitilist olnud, ainult see kaatriga edasi-tagasi käimine. Tema põhipatt oligi see, et et tema onu arvas, et on nii kõva poiss, et tuleb viib Eestist oma naise kaasa,“ muigab Arved.

ARTIKKEL EDASI SIIT KOOS FOTODEGA ORIGINAALIS:
http://elutark.delfi.ee/malest...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus