Ammu-ammu aega tagasi päike ja kuu olid kõige paremad sõbrad. Neid võis alati koos näha nii öösel kui päeval. Nad mängisid üksteisega päeval ja istusid üksteise kõrval öösiti.
Loomad olid kuu ja päikese sõbrad ja olid õnnelikud neid koos nähes.

Siis aga ühel päeval sündis inimene maailma. Ja inimene ei olnud võimeline kuud päikese kõrval nägema. Mida rohkem inimesi maailma sündis, seda rohkem hakkasid nad päikest ülistama. Päike aga läks selle tõttu uhkeks.
Ta teadis, et ta oli tähelepanu keskpunktis ega hoolinud sellest, et kuu iga päevaga nukramaks muutus.
Ühel päeval sai kuul päikese upsakusest kõrini ja ta otsustas päikese kõrvalt lahkuda.
Päikesel ei olnud sellest sooja ega külma ja käis üksipäini rõõmsasti ümber maailma. Kuu oli aga kurb, sest ta taipas, et ilma päikeseta ei näe teda keegi.
Kuu arutas omaette tükk aega ja tuli heale mõttele. Ta otsustas hakata ka ümber maailma käima, aga aga alati käies vastaspool päikest.
Nii sai kuu päikeselt valgust ja inimesed olid võimelised ka teda nüüd nägema. Sellest ajast saadik käivad kuu ja päike ümber maailma ning inimesed ja loomad armastavad neid mõlemaid.

Märkmed: