Noore elanikkonnaga naftariik Eesti?
Eestlased Eestis 20 Jan 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui Arno isaga Soome minevale laevale jõudis, olid kõik teised Paunvere lapsed ennast juba ammu Espoos mugavalt sisse seadnud. Raja Teele aga oli Londonis disaini õppides abiellunud hinduga ning kasvatas Anna-Maria Galojani kõrvalkorteris kahte tumedasilmset põngerjat.

Umbes niimoodi võiks välja näha Lutsu «Kevade» algus, kirja panduna 21. sajandi Eestis.
Reaalne olukord peaks olema alarmeeriv riigi juhtkonnale, kuid Ansip, Ligi ja Reinsalu jätkavad muretult selles stiilis, justkui oleks Eesti noore elanikkonnaga maavaradest rikas riik.

Muide maavaradest rikka suure naaberriigi iive oli aastal 2012 esimest korda positiivne.
Eestis aga saab rahvaarv vaid allamäge minna. Rahvusliku omapära arvestades maksavad vaesed eestlased rikaste emapalga ja töötud eestlased tagavad arstidele palgatõusu. Poliitikud aga lisavad lastetoetustele mõne sendi ja on sellega enda arvates probleemi lõplikult lahendanud.

Koondame 3000 ametnikku

OECD andmete kohaselt kuulub Eesti Euroopas koos Norra ja Rootsiga kõige suurema avaliku sektori töötajate arvuga riikide hulka. Avalikus sektoris töötab 158 000 inimest, neist 30 000 on bürokraadid ministeeriumides, ametites ja kohalikes omavalitsustes. 700 inimest istuvad maavalitsustes, mille mõttekusest mitte keegi aru ei saa.
Põllumajandusministeeriumis, mis sisuliselt tegeleb vaid ELi raha jagamisega, istub 300 bürokraati. Riigis on 72 ametiasutust, peale selle veel 29 000 sihtasutust ja MTÜd, kellest osa samuti tegutsevad riigieelarve baasil.
Kogu selle massiivse masinavärgi taustal otsustab tähtsamad küsimused riigi tasandil koalitsiooniparteide juhtgrupp koos paarikümne poliitbroileriga. Viimaste aastate otsused aga näitavad eriti ilmekalt, et ei IRL ega Reformierakond spetsialiste ei kuula, sest keemikutest, juristidest ja ajaloolastest poliitgurud on targemad ja võimsamad kui kogu riigiaparaat kokku. Juhan Parts on hea näide selle kohta, mis juhtub siis, kui üks (kord juba ametis haledalt põrunud!) Eesti poliitik hakkab majandust juhtima. Samamoodi juhib Vaher politseid ja Pentus loodushoidu. Tulemus on kohati absurdi kalduv kõikide teiste jaoks peale võimupoliitikute enda.
Me esitame oma tuludeklaratsiooni elektrooniliselt, saame ravimiretsepti elektrooniliselt ning riik on IT-sse investeerinud kümne viimase aastaga üle seitsme miljardi krooni. Loogiline oleks, et see väljendub kuidagi ka ametnike arvu vähenemises.
Küsimus nii Ligile kui ka Ansipile: miks ei vähenda Eesti e-riik ametnike arvu? Ja millega reaalselt tegelevad need sajad nõunikud, spetsialistid ja (viimase aja kuum trend!) koosseisuvälised nõunikud riigi ja kohalike omavalitsuste ametites?
Kadunud Aadu Luukas leidis, et riik peab tõhustama riigiametite kompetentsi. Õhuke riik ei peaks tähendama lodevust ega piiratust. Olukorda, kus reaalne konkurents ei kehti (Eesti Energia), kuid teisalt aetakse mõnes sfääris juuksekarv lõhki (toidu- ja veterinaarameti nõuded). Või siis muinsuskaitseameti näide, kes peab sisuliselt rahatuna tagama kogu Eesti ajaloopärandi säilimise. Ja neid ametnikke koondada ei tohi – neid tuleks hoopis finantseerida korralikult.
Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud – maanteeamet lähtus ka oma tegevuses kuni viimase ajani arusaamast, et Eesti on kasvava rahvaarvuga naftariik. Mida suurem, seda uhkem! Ja raha ei loetud.

Täna mängime riiki

Riigiaparaadi efektiivsuse ja toimimise määravad ära ametite juhid ja kantslerid/asekantslerid. Endale sobilike juhtide pukki seadmiseks muudavad Reformierakond ja IRL kandideerimise tingimusi ning seda ainult enda partei ja rahastajate huvides. Tulemuseks pole efektiivne riigiaparaat, vaid mugav ja lodev bürokraatide kogum, kes pigistavad «valesid» ettevõtjaid, ülbitsevad tavainimesega ning tekitavad riigi vastu põlgust ja trotsi. Oma riik oleks kohati nagu siinse inimese vaenlane, mis on ju iseenesest absurdne situatsioon.
Juhtide osa avalikus sektoris on Eestis pidevalt kasvanud, kuid teenus sellest palju paremaks ei muutu. Välja arvatud üksikud helged e-momendid. Samas – riigi poliitiliste otsuste aluseks peaks olema analüüs. Analüüsi peaksid ette valmistama needsamad bürokraadid ministeeriumides, sihtasutustes ja ametites. Tänane Eesti riik suudab aga koostada vaid ühte analüüsi: kuidas riigieelarve paberi peal elik näiliselt tasakaalu saada. Enamik muid otsuseid (ACTA, Estonian Air, elektri vabaturg, töötute raha arstidele jne) tehakse avalikkusele arusaamatutel alustel ja ei Reform ega IRL «ei viitsi» oma kummalisi otsuseid põhjendada.
Sajad juhtivametnikud rahandusministeeriumis, haridusministeeriumis ning justiitsministeeriumis ei arenda Eesti riiki, vaid pigem loovad üha uusi, keerulisi ja mitmetimõistetavaid regulatsioone, õigustamaks oma olemasolu. Koormates kohtusüsteemi, kes peab siis läbi pretsedendi loomise lõpetama bürokraatide tegemata töö.
Mängime riiki? Ja kelle riik see on? Reformierakonna riik või meie riik?
Poliitiline jõud, kes moodustab 2015. aastal uue võimukoalitsiooni, peab läbi viima riigireformi nii, et selle esimeses etapis koondataks vähemalt 3000 bürokraati. Seda peaasjalikult ministeeriumidest, maavalitsustest ja omavalitsustest. Milleks meile põllumajandusministeerium? Milleks hiiglaslik kaitseministeerium, kui sõjaväge on ühe jalaväebrigaadi jagu ja peastaabis ka pea 300 inimest istumas? Kas Tallinna Ülikooli on vaja, kui Eestis on reaalselt ressurssi vaid Tartu Ülikooli ja TTÜ jaoks?

Õhuke on meie riik ainult avalike teenuste osutamisel. Väikesed omavalitsused ei suuda aga üldse mingit teenust osutada ja nii on näiteks 2/3 omavalitsustest puudu lastekaitsetöötaja. Viimaste drastiliste juhtumite valguses peaks ainuüksi see olema piisav argument haldusreformi (riigireformi) teostamiseks. Poliitikust abivallavanema asemel peaks olema hoopis eriharidusega lastekaitsetöötaja!


Õhuke riik on müüt

Kuid riik pole tänaseni suutnud kehtestada avalikule teenusele ühtseid standarde. Just poliitikud on need, kes oma hoolimatuses muudavad riigi järjest rohkem näilisemaks. Ja mannetumaks. Jüri Raidla on öelnud, et enamik Eesti omavalitsusi ei ole tegelikud, vaid näilikud. Paljuski tabab ka Eesti riiki sama saatus, sest 1/3 elanikkonnast, kes maksutulu teenib, ei suuda üleval pidada ülejäänud 2/3.
Eesti paistab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide grupi sees silma riigi sotsiaalkaitsesüsteemi erakordselt madala rahastatuse tõttu. See Ansipi-Ligi poliitika on nagu Kalevipoja mõõk, mis riigil varem või hiljem jalad alt raiub. Arstide palgatõusuks võtsid Pevkur, Ansip ja Reinsalu töötute taskust 3,5 miljonit eurot. Kui aga trimmida meie peenikest, kuid lodeva lihaskoega riiki ja vähendada juhtivate ametnike-bürokraatide (NB! mitte päästjate, politseinike, arstide ega teadlaste!) arvu esialgu 3000 võrra – siis saaksime kiratsevasse sotsiaalsfääri suunata 36 miljonit lisaeurot.
Tänane Eesti poliitika hävitab usku oma riiki. Kuid enamik meist siiski tahab sellesse riiki uskuda.

Jakko Väli, kolumnist

http://www.ohtuleht.ee/506987
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus