Noh, võtame!
Arvamus 21 Apr 2006 Harri KiviloEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti majanduslikke saavutusi on rahvusvaheliselt silmapaistvaiks peetud. Ilma suuremate pingutusteta on Eesti saavutanud tähelepanuväärse koha ka alkoholi tarbimises. Kui igas väiksemaski külapoes on riiulitel pikas reas kangemate jookide pudelid, ega siis tarbimise esirinda saamine nii väga raske ei saagi olla. Rõõmsaid elamusi loova elustiili reklaami abil on jõutud normiks pidada ka arusaamist, et vägijookide pruukimine on osa koolinoortegi pidudest.

Nüüd on siiski kuulda arvamusi, et alkoholi tarbimisest tulenevate haiguste ravi, perevägivalla probleemide lahendamise ja praaktööde ringitegemise kulud on maksudest saadavast tulust mitmeid kordi suuremad.

Väga tõhus selgitustöö alkoholi pahedest koos intensiivse karskusliikumise õhutamisega ja alkoholi reklaamide keelustamine on kindlasti üks võimalus, mida rahva vaimse ja füüsilise tervise kaitseks saab kohe rakendada. Kahjuks kulub aga aastaid enne, kui sellise ennetava tegevuse tagajärjel Eesti koht riikidevahelises alkoholi tarbimise pingereas märkimisväärselt muutub. Vaja on samaaegselt rakendada veel teisi tõkestavaid meetmeid.

Varsti pärast Vabadussõja lõppu võttis Asutav Kogu vastu piirituse ja alkohoolsete jookide tootmise ja müümise seaduse, mille kohaselt viina hakati müüma riigipoodides ja piiratud ulatuses. Ilmselt oli ka siis vist viinajanu suurem kui rahvale kasulik. Kuid tollaste juhtide arvates polnud majanduslik edu riigi ainus oluline eesmärk. Praegugi võiks olukorra tõsidust arvesse võttes kõigi poodide alkohoolsed joogid käsukorras kokku osta ja neid riiklikes alkoholipoodides müüa. Selliselt toimub alkoholi müümine tänagi mitmes riigis. Kui alkohoolseid jooke müüvaid poode on vähe, kui need poed ei pea kasumit teenima ja kui nende müüjad on riigi palgal, siis hakkab alkoholi tarbimine — eriti noorte hulgas — kindlasti kasvavas tempos vähenema.

Loomulikult on siin tegemist ärilise tegevusvabaduse piiranguga, kuid päris kindlasti on kõigis demokraatlikes riikides väga mitmeid seadusi, mis ettevõtete ja kodanike vabadusi piiravad (näiteks liikluseeskirjad, ohtlike ainete transport, ohutusmäärused, uimastite kasvatamine ja omamine, avalikes hoonetes suitsetamine, terviskaitse eeskirjad).

Alkoholi tarbimise ulatus Kanadas pole tekitanud Eestile sarnanevat, rahva tervist ohustavat olukorda. Kuid eespool öeldule vaatamata saab suurema alkoholi sisalduvusega kui 3,5% jooke osta ainult provintsi valitsustele kuuluvatest poodidest (Liquor Control Board of Ontario, ehk LCBO outlet). Õlle ja veini osas antakse müügiõigusi ka eraettevõtteile väga piiratud ulatuses ja rangetel tingimustel. Samasugune olukord on ka Rootsis. Ning nii Kanadas kui Rootsis on monopolipoode vähe ja need ei asu elamute ja toidupoodide läheduses. Tallinna suuruses linnas poleks kindlasti mitte rohkem kui üks pood.

Kindlasti on Eestis palju neid, kes Kanada, Rootsi jt alkoholi müüki reguleerivate riikide alkoholipoliitika rakendamist isikliku kasu saamise eesmärgil heaks ei kiida. On neid, kes oma toidulisanditena kasutatavate alkohoolsete jookide pärast kaugemale poodi minemist ahistamiseks peavad. Kindlasti ei jäeta selgitamata, et alkoholi kättesaadavuse piiramine sunnib inimesi illegaalselt tootma, müüma ja ostma. Ent ometi on müügi ja tootmise piirangutega riikides alkoholi tarbimine palju kordi väiksem kui Eestis. Ja mitmeid kordi väiksemad on ka riigi kulud, mida alkoholi liigtarbimine põhjustab. Neil, kes rahva vaimse ja füüsilise tervise eest muretsevad, on õigus küsida: miks ei või uimastite levitajad oma tooteid igas toidupoes turustada ning miks on noori uimastite kasutamisele meelitajad suuremad kriminaalkurjategijad kui need, kes loovad ja levitavad selliseid lööklauseid nagu „õiged eesti mehed joovad õlut“ ja „viina joomine on mönus“?

 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus