Eesti Elu
Newbigging’i Matusemaja tunneb uhkust eestlaskonna pikaajalise teenindamise üle
Eestlased Kanadas 24 Sep 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Torontos Mt. Pleasant Rd.-l asuv Murray E. Newbigging’i Matusemaja tähistab tänavu oma 60. tegutsemisaastat. Teatavasti on selles majas oma lähedasi viimsele teele saatnud väga paljud Toronto eestlased. Matusemaja president Paul Newbigging, kes on majaga seotud varasest lapsepõlvest, ja matusedirektor Wayne Hamilton, kes töötab seal alates 1972. aastast, heidavad alljärgnevas intervjuus pilgu maja 60 tegutsemisaastale, tuues välja ka muudatusi, mis selle aja jooksul matusemajas ja üldse matuseäris on aset leidnud. Vestlusringis osaleb ka Pauli tütar Wendy Newbigging, kes esindab juba kolmandat põlvkonda selles perefirmas.

Pauli vanemad Murray ja Eileen Newbigging avasid selle matusemaja 1. jaanuaril 1950. Algul asus seal ka perekonna kodu. Üsna varsti kujunes välja kontakt eestlaskonnaga, kuna lähedal asus Peetri kirik. Õp. Puhm selgitas, missugused on eestlaste vanad matusetraditsioonid — need erinesid Kanada omadest, ning eestlased soovisid, et neid või nende lähedasi just Eesti kombe kohaselt maetaks. Seda oli valmis pakkuma Newbigging’i Matusemaja ning teeb seda tänase päevani, kuigi mitmed traditsioonid on tänaseks muutunud.

Matusemaja teenindab mitmeid etnilisi gruppe, millistest üheks suuremaks on tänapäevani eestlased.

Tollal, kui Eesti põgenikud olid Kanadas elanud vaid lühikest aega, polnud siin veel oma juuri tekkinud, ning vanemaealised inimesed oleks väga soovinud, et neid kodumaale maetaks. See polnud aga võimalik seal valitsenud kommunistliku rezhiimi tõttu. Aga Pauli isa hakkas juba tookord korraldama kadunute tuha Eestisse viimisi. Seda tehakse palju ka tänapäeval, millega seoses oleva paberitöö jm. detailidega matusemaja lahkelt abistab.

Lisaks Peetri kogudusele tekkisid peatselt suhted ka teiste Toronto eesti kogudustega, mida oli aastakümneid tagasi rohkem kui tänapäeval. Kõikide kogudustega on suhted siiamaani väga head.

Mis on siis eestlaste matusetraditsioonides muutunud? Vanasti oli näiteks väga tähtsal kohal lahkunu kirstupaneku tseremoonia, mis toimus õhtu enne matuseid. Seega toimus kokku kolm tseremooniat: kirstupanek, järgmisel päeval toimuv matuseteenistus ning kolmas osa kalmistul. Vanu traditsioone austatakse tänaseni, aga elu on edasi läinud: kombed muutusid nii Eestis kui siin. Ka on inimestel tänapäeval rohkem kiire, kaugused on suuremad ja nüüd eelistatakse sageli üht tseremooniat. Kirstupaneku tseremooniaid ei peeta enam ammu, ka matuseteenistuse eelsel õhtul matusemajas korraldatud lahkunu vaatamisi enam alati ei toimu, seda saab teha tavaliselt tund enne matuseid. Aga alati tullakse vastu lähedaste soovidele ja ollakse iga detaili korraldamises väga paindlikud.

Tänapäeval on läbi põimunud ka Eesti ja Kanada matusetraditsioonid: eestlased on harjunud lahkunule viskama hüvastijätuks kolm peotäit liiva, kanadalased aga jätma roosi. Matusemaja töötajate ülesanne ongi erinevaid traditsioone kokku pannes ja inimeste soove arvestades korraldada just niisugune matus, nagu kadunu ise ja tema lähedased on soovinud.

Kui vanasti käis eestlaste matusetseremoonia enamasti ainult eesti keeles, siis nüüd toimub see tavaliselt nii eesti kui inglise keeles: lisaks noorematele perekonnaliikmetele on ka vanemaealistel lahkunutel tavaliselt teistest rahvustest töökaaslasi ja naabreid, kes matustel osalevad, ning laste sõbrad. Kui aga perekond soovib ainult eestikeelset teenistust, siis on see loomulikult võimalik. Ühesõnaga: kliendi soovide suhtes ollakse igati paindlikud ja avatud, pakkudes ka omalt poolt võimalusi ja ideid.

Matusemaja töötajaskond hindab väga oma eestlastest klientuuri, kes on lojaalsed ja sõbralikud inimesed. Aastakümnete jooksul on kujunenud paljudest klientidest sõbrad ja teenindada on tulnud juba mitmeid eestlaste põlvkondi. Paul käis samas majas kasvanuna ka ümbruskonna koolides, ja kuna piirkonnas on alati elanud rohkesti eestlasi, oli neid ka tema koolikaaslaste seas. Nii mitmetegi vanematele on tulnud aastakümnete jooksul matuseid korraldada, ja kahjuks ka mõnele omaenda eakaaslasele…

Kui Pauli isa ja ema 1950.a. äriga alustasid, oli neil ainult kaks töötajat — nemad ise. Nii oli see palju aastaid. Hiljem tuli ka inimesi juurde palgata. Isa tegutses aastaid nii presidendi kui matusedirektorina, peale tema surma oli presidendiks ema. Matusedirektor Wayne Hamilton võeti tööle 1972.a., 9 kuud enne Pauli isa surma. Paul, kes on olnud matusemajaga alati seotud — abistades juba varasest noorusest alates näiteks lumerookimise ja muuga, töötas küll oma karjääri alguses kaubanduse alal (Simpsons'is), kuid peale isa surma jäi talle matusemajas rohkem kohustusi. Kui ema 1980-ndate aastate algul haigestus, tuli Paul Simpsons'ist ära ja asus matusemajas tööle. Ta läks tagasi kooli, kus omandas matusedirektori diplomi. Hiljem õpetas ta seda eriala 14 aastat Humber College’is.

Muide, matusedirektoriks (funeral director) tuleb õppida kaks aastat, millest on üks aasta õppetöö koolis ja teine praktikal. Lõpus tuleb sooritada eksam ja taotleda litsentsi. Tegemist on väga laiaulatusliku protsessiga. Matusedirektorite litsentse ja matusemajade hooneid inspekteeritakse regulaarselt riigi poolt, mis on väga tähtis. Riik hoolitseb, et inimesed oleksid kaitstud ja hästi teenindatud.

Matusedirektorid peavad oma litsentsi hoidmiseks iga viie aasta tagant uuesti kooli minema. Pidevalt tuleb end kursis hoida uute reeglite, seadusandluse ja tehnikaga.

Praegu töötab matusemajas juba aastaid ka Newbigging’i kolmas põlvkond: Pauli lapsed Wendy ja Andrew ning Andrew naine Fatima.

Üks suundi, millega matusemaja tegeleb, on ka matustega seonduva eelplaneerimine — inimene teeb juba eluajal vastavad otsused, et kui lahkumise moment käes, oleks lähedastel leinaajal lihtsam. Matuste planeerimise peale mõtlevad inimesed mõnikord siis, kui lähevad pensionile, seades näiteks korda oma testamendi, kindlustuste jm. seonduva. Paljudele meeldib idee, et kui praegu kõik ära maksta, siis hind ei muutu ka paljude aastakümnete pärast, kuigi teenuste hinnad võivad sel ajal väga erinevad olla. Vahel saavad inimesed koguni raha tagasi, aga juurde ei küsita kunagi. Eelplaneerides makstud raha on alati kaitstud ja garanteeritud.

Samas leidub alati ka inimesi, kes oma eluajal ei soovi selliste asjade peale mõelda. Eks see olegi igaühe isiklik otsus. Kellelegi kunagi midagi peale ei suruta, küll aga abistavad matusedirektorid alati hea nõuga.

Tänapäeval moodustab tuhastamise ehk kremeerimise osakaal linnades umbes 60%, räägivad Paul Newbigging ja Wayne Hamilton. Kõik oleneb ka kultuuridest ja sellest, kuidas kuskil on harjutud. Paljud inimesed leiavad, et see viis on keskkonnasõbralikum, vähem kallis, samuti on tuhka mugav viia kodumaale, suvilasse vm. Kadunu lapsed teevad vahel ka nii, et ühe vanema surma korral hoiavad alles tema tuha ning hiljem, kui ka teine vanem on siitilmast lahkunud, tehakse ühine urnimatus. Matusedirektorite ülesanne on pakkuda inimestele erinevaid võimalusi, mis sobib nende soovide ja eelarvega, ja otsuse teeb loomulikult klient ise.

Kuna side eestlaskonnaga on Newbigging’i töötajaskonnal tihe, siis teavad nad matuste korraldamisel alati, kes näiteks kirikuõpetajatest, solistidest ja organistidest on parasjagu linnas, kes aga näiteks Eestis laulupeol. Abistatakse ka peiede korraldamisega: seda saab teha majas asuvas kahes ruumis, olenevalt kui palju inimesi on tulemas. Töötajad teavad, kust tellida eesti toitu, ja teavad ka eestlaste eelistusi. On olnud juhuseid, kus lahkunu lapsed küsivad oma vanema matuseid korraldades: mida vanemad eestlased eelistaksid peiedel süüa? Selle kõigega oskavad töötajad abistada aastakümnetepikkusele koostööle tuginedes.

Rääkides peiedest, kinnitavad Paul ja Wayne, et üha rohkem toimuvad need tänapäeval rõõmsates kui kurbades toonides, pühitsedes lahkunu elu ja meenutades temast häid momente. Surma taga hakatakse nägema ka elu. Paul ja Wayne rõhutavad, et kui vanasti vältisid paljud laste kaasavõtmist matustele, siis see ei peaks sugugi nii olema. Lapsed on nende majas alati teretulnud.

Matusemaja abistab ka matusejärgsete toimetustega seonduvaga ega küsi selle eest eraldi raha: inimese surma järel tuleb lähedastel teha palju paberitööd. Mõned eelistavad seda teha advokaadiga, mõned ise, aga matusemaja saab sellega samuti aidata. Muidugi mitte testamenti puudutavaga.

Lõpetuseks kinnitavad Paul Newbigging ja Wayne Hamilton, et nad tunnevad uhkust, et on saanud eesti ühiskonda, kellest nad väga lugu peavad, teenindada 60 aastat, ja loodavad seda teha ka järgmised kuus aastakümmet.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus