Torontos Mount Pleasant Rd.-l asuv Murray E. Newbigging’i Matusemaja on tuttav paljudele eestlastele – kahjuks kurbade sündmustega seoses. Aastakümnete jooksul on sellest majast saadetud teele sadu ja sadu rahvuskaaslasi, kelle maine teekond on lõpule jõudnud. Matusemaja omanikud ja töötajaskond on andnud endast parima, et teha see kurb sündmus leinajate jaoks südamlikuks ja aidanud kanda nende suurt koormat.

Matusemaja praegune omanik on Paul M. Newbigging, kelle vanemad Murray ja Eileen Newbigging avasid selle maja samas kohas 1. jaanuaril 1950. Isa oli töötanud varem matuseäri alal ja teadis, mida ta selles valdkonnas teha tahab, niisiis ostis ta selle maja ja alustas äriga. Üsna pea kujunes ka kontakt eestlaskonnaga – asub ju sealsamas lähedal Peetri kirik ja õp. Puhmiga vesteldes selgus, millised on eestlaste matusetraditsioonid. Kodumaal valitses sel ajal kommunistlik võim, kuid siinsed eestlased olid toonud oma traditsioonid kodumaalt kaasa ja soovisid nende jätkumist. Nii saidki paljud eestlased aru, et Newbigging’i Matusemaja annab neile perekonda tabanud kurva sündmuse ajal just niisugust abi ja teenust, nagu soovitakse. Klientuur kasvas ja praeguseni on eestlaskond üks suuremaid etnilisi gruppe, keda teenindatakse. Hea koostöö on kõikide kogudustega.

Paul M. Newbigging’i isa suri 1975.a. ja hiljem oli palju aastaid president tema ema, kes on samuti tänaseks surnud. Paul alustas samas töötamist varases nooruses ja hiljem võttis maja juhtimise üle, olles praegu president. Siin töötavad ka tema lapsed Wendy ja Andrew. Pea 40 aastat on samas töötanud mänedzher-direktor Wayne Hamilton, kes tunneb eestlaste mitmeid generatsioone.

Töötajaskond on 10 ringis, kui vaja, palgatakse lisatööjõudu. Kõige uuem töötaja on eestlanna Ingrid Kivi, kelle lisandumine Newbigging’i perre aitab kindlasti paljusid eestlasi nii matuste korraldamise kui muudes küsimustes. Vanemaealistel eestlastel on vahel mugavam, kui sellisel raskel hetkel saab kellagagi omas keeles rääkida.

Matusemajal on kaks põhilist suunda: at need (surmajärgne) ja pre-need (planeerimine). Ingrid tegelebki peamiselt planeerimisega: koos kliendiga arutatakse läbi paljud lahkumisega seoses olevad küsimused ja inimene saab avaldada oma arvamust, mis talle meeldib ja mis mitte. Nagu Ingrid ütleb, on selles valdkonnas ette planeerimine lihtsam kui hiljem, kui surm on perekonda tabanud: vahel võib juhtuda, et shokk on nii suur, et emotsioonid ületavad asjaajamisel reaalsustaju. Ingrid tuleb heameelega planeerimisega seotud küsimusi arutama ka kliendi soovil tema koju. Ingrid ja Paul rõhutavad, et planeerimisel on tähtis ka see moment, et tänasel päeval makstud hind ei muutu ka aastate möödudes. Inimese raha on kaitstud ja kõik on korraldatud väga ausalt – matusemajal on hea reputatsioon. On olemas ka selline võimalus, et kui näiteks klient kolib mujale Kanadasse või Ameerikasse, võtab Newbigging’i Matusemaja tema soovil kontakti mõne sealse matusemajaga, viies kliendi arve sinna üle.


Samuti pakub Newbigging’i Matusemaja niisugust reisikindlustuse võimalust, et kui inimesega reisil olles kõige halvem juhtub, kaetakse tema kojutoomise kulud. Seda võimalust kasutatakse tänapäeval üha enam, sest ka vanemaealised ju reisivad palju, ning ühekordne makse kehtib kogu eluks.

Matusemaja abistab inimesi näiteks ka lähedase tuha Eestisse viimiseks vajaliku paberitööga. Palju on inimesi, kes korraldavad matused nende juures, aga teevad teise, urnimatuse Eestis sealsete sugulaste-tuttavatega. Haruldased pole needki juhud, kus lähedased ise koos tuhaga reisida ei saa ja paluvad selle korraldamiseks matusemaja abi – sageli oli kadunu sooviks pärast siitilmast lahkumist kodumaale jõuda. Nagu ütleb Paul M. Newbigging, oli 1960.-ndatel aastatel kremeerimise osakaal umbes 10%, tänapäeval aga 60%. Muutunud pole aga sugugi matuseosa, olenemata, kas lahkunu läheb kremeerimisele või maetakse kalmistule. Aastakümnete jooksul toimunud muutusena nimetab Paul ka seda, et kui varem suri suurem osa inimesi kodudes – umbes 80% – siis tänapäeval umbes 20%.

Võimalusi oma lähedase viimsele teele saatmiseks pakub Newbigging’i Matusemaja rohkesti, olles väga paindlik, aidates inimesi nende perekonda tabanud kurva sündmuse korral. Kuna surmajärgselt on perekonnal palju paberitööd – tuleb ajada asju mitmete asutustega, täites palju dokumente, mis vanemaealistele võib üle jõu käia, siis siingi abistab Ingrid neid keele osas. See on osa teenustest ega käi eritasu eest. Ingrid mattis aasta tagasi samas majas oma ema ja mäletab selgelt, millised emotsioonid teda ja ta perekonda valdasid – kui raske oli ta eakal isal, kaotades kõrvalt abikaasa. Kõik, kes on lähedase kaotanud, mõistavad sel ajal osutatud abi olulisust. Matusemaja töötaja on hea meelega raskel ajal inimestele ka lohutajaks ning peaaegu nagu sotsiaaltöötaja või psühholoogi eest. Ingrid töötas varem kolm aastat ühes teises matusemajas, aga praegune väike firma ja kodune atmosfäär meeldib talle enam.

Paul M. Newbigging’i sõnul on nende filosoofia see, et ollakse vastutavad oma klientide ees – mitte aktsionäride ees, sest tegemist on ju perefirmaga. Klient on see, kelle heaks kõik tehakse, tema rahulolu on põhiliseks motiiviks töötamisel; paljude klientide jaoks on oluline ka see, et temaga tegelevad kogu protsessi vältel samad inimesed ja kõik teenused korraldatakse kohapeal, ei ole vaja käia läbi erinevaid asutusi. Ka hinnaskaala on erinev ja paindlik – kui klient ütleb, et ta saab matustele kulutada teatud rahasumma, korraldatakse matused temale sobivas hinnaklassis. Samuti saab Newbigging’i ruumes pidada peiesid kuni 125 inimesega; tualettruumid on ligipääsetavad ka ratastooliga. Matusemaja kaudu saab tellida ka lilli ja toitu.

Kurb sündmus ei saa inimese jaoks kunagi meeldivaks. Aga soe sõbralikkus, mida pakuvad abivalmis inimesed, pakub kindlasti lohutust.

Märkmed: