Allar Oja
Tartu Ülikooli infotehnoloogia magister, Tartu Ülikooli ettevõtlus- ja tehnoloogiajuhtimise magister, Tartu Ülikooli ärijuhtimise magister, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna psühholoogia eriala magistrant, Eesti Panga infosüsteemide administraator ja Euroopa Keskpanga uue andmevahetussüsteemi projektijuht.


Neurootilisi inimesi peetakse sageli depressiivseteks ja üleliia murelikeks ning peamiselt negatiivsete emotsioonide meelevallas olevateks. Erinevate uuringute põhjal on leitud, et neurootilisus on paljuski pärilik. Seega võib mõningaid meist siinkohal haarata hirm, kas ka mina olen äkki neurootiline? … võibolla on see mulle juba geneetiliselt kaasa antud ja ma ei saagi kunagi õnnelikuks? Kuid kas selleks hirmuks on tegelikult ka alust? Neurootilisus on kõigest üks mitmest isiksuseomadusest, mille väljendumist ei saa mõõta üheselt, kuna seda mõjutab väga oluliselt ka teiste omaduste osakaal.

Eelneva paremaks mõistmiseks toon välja McCrae ja Costa isiksuseomadusi kirjeldava viie dimensiooni komponendid, kuhu kuuluvad neurootilisus, ekstravertsus, avatus kogemusele, meelekindlus ja sotsiaalsus. Iga isiksuseomadus on oluliselt seotud ühega või mitmega suurest viisikust ja ülejäänud omadused moodustavad kitsa sisuga kategooriad ja ei ühildu mingiks täiendavaks uueks faktoriks (McCrae & Costa, 1995).
Nagu võis juba selguda, paelub mind eelpool toodud isiksuseomadustest kõige enam just neurootilisus. Võib-olla seetõttu, et selle olemus on kõige ebamäärasem ning sellega seondub väga vastandlikke arvamusi. Minu jaoks ei piirdu neurootilisus ainult ärevuse, hirmude ning pessimismiga. Tõsi, olen küll nõus, et äärmuslik neurootilisus võib sarnaneda paranoiale ning muutuda enesehävituslikuks protsessiks, kuid mõõdukal kujul omab see siiski väga kindlat väärtust ellujäämise aspektist. Ma julgeksin isegi mõningate mööndustega väita, et neurootilisus võib olla ühteaegu nii needus kui ka õnnistus.

Oma eksistentsile mõjuvate ohtude ignoreerimine on samahästi kui otsetee hukatusse, samas kui üleliigne ohutunnetus võib kujuneda normaalset elu häirivaks hirmuks. Mõningates eluvaldkondades (nt juura, teadus, raamatupidamine) võib keskmisest kõrgem neurootilisus olla vägagi väärtuslik omadus, mille abil on võimalik saavutada täiuslikkusele kandideerivaid töötulemusi. Kui ärevusele ja muretsemisele lisandub ka kõrge vaimne võimekus ja/või meelekindlus, võivad kogetavad negatiivsed emotsioonid hoopis motiveerida inimest saavutustele (Saar, 2011). Mõned hilisemad uuringud näitavad, et nii enesehinnangut, kontrollitunnetust kui eneseusku käsitlevad komponendid põhinevad osaliselt neurootilisusel (Judge, 2002). Seda kirjeldab järgnev illustratiivne näide – kuna neurootilised inimesed tegelevad probleemilahendusega aktiivsemalt, siis omavad nad enamasti seeläbi olukorra üle suuremat kontrolli. See võimaldab saavutada paremaid tulemusi, mis omakorda tõstab enesehinnangut. Kuid tekkinud sõltuvusseos tähendab teisest küljest ka seda, et eneseusk ja enesehinnang võivad olla sooritusest väga sõltuvad ning on seetõttu tihti muutlikud. Samuti on leitud, et neurootilisus kui isiksuseomadus võib olla põimunud meie bioloogilisse süsteemi just eesmärgiga kaitsta meid võimalikke ohtude eest, mis on ühtlasi vägagi loogiline seletus.
2005. aastal läbi viidud uuringus (Tamir, 2005) leiti, et kõrge neurootilisus ja sellest tulenev muretsemine tagab paremad tulemused kognitiivseid pingutusi vajavates ülesannetes. Seda saab seletada sellega, et muretsemine käsitleb endas aktiivset vältimist ja kõrge neurootilisusega indiviidid on kõrgelt motiveeritud eeskätt just vältimismehhanismist (Carver, 2000; Gray, 1981).

On teada, et neurootilised isikud eelistavad väljendada eeskätt negatiivseid tundeid, kuid rahulolematuse tunne keskendab neid pidevalt efektiivsele toimetulekumehhanismi leidmisele. Tekkinud paradoksi aitab mõista teadmine, et inimestele on omane olla ümbritseva suhtes pigem efektiivsed kui õnnelikud (Erber & Erber, 2000). Kõrge neurootilisusega isikud on negatiivse mõjule tundlikumad just seetõttu, et saavad selle abil tagada maailma subjektiivse kogemise ennustatavuse ja et nende „self“ oleks kaitstud (Swann, 1992).

Nagu käesolevas töös nimetatud erinevate allikate käsitlusest on selgunud, on neurootilisus meie eksistentsiks vajalik. Küll aga on väga raske üheselt öelda, kus jookseb piir millal saab neurootilisust liiga palju? See vastus saab olla ilmselt sama subjektiivne nagu antud küsimuski. Nagu eelnevast suure viisiku käsitlusest selgus, mõjutab ühte isiksuseomadust kõigi ülejäänud nelja isiksuseomaduse osakaal. Küll aga usun, et retsepti just selle õige koguse neurootilisuse kokkusegamiseks leiab igaüks enda seest. Huvitavat avastamist!

Kasutatud kirjandus:
Carver, C. S., Sutton, S. K., & Scheier, M. F. (2000) „Action, emotion, and personality: Emerging conceptual integration“. Personality and Social Psychology Bulletin, 26, 741–751.
McCrae., R.R. & Costa Jr., P.T. (1995) „Primary traits of Eysenck’s P-E-N system: Three- and Five-Factor Solutions“. Journal of Personality and SocialPsychology, 69, 308-317.
Erber, R., & Erber, M. W. (2000) „The self-regulation of moods: Second thoughts on the importance of happiness in everyday life“. Psychological Inquiry, 11,142–148.
Gray, J. A. (1981) „A critique of Eysenck's theory of personality. In H. J.Eysenck (Ed.)“. A model for personality, (pp. 246–276).
Judge, TA., Erez A., Bono, JE., Thoresen, CJ. (2002) „Are measures of self-esteem, neuroticism, locus of control, and generalized self-efficacy indicators of a common core construct?“ J.Personal. Soc.Psychol. 83:693–710.
Saar, K. (2011) Loenguslaidid, Isiksusepsühholoogia – Neurootilisus, SOPH.00.277
Swann, W. B. (1992) „Seeking “truth,” finding despair: Some unhappy consequences of a negative self-concept“. Current Directions in Psychological Science,1,15–18.
Tamir, M. (2005) „Don't worry, be happy? Neuroticism, trait-consistent affect regulation, and performance“. Journal of Personality and Social Psychology,0022-3514, Vol. 89, Issue 3.

Märkmed: