Neli küsimust EV kultuuriatašeele Berliinis (2)
Eestlased Eestis 05 Mar 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
EV aastapäeva tähistati Karlsruhes 26. veebruaril. Peale avatervitust ja saksa ning eesti hümnide ühislaulmist sai sõna peo külalisesineja Reet Weidebaum, EV kultuuriatašee Berliinis.

Reet Weidebaum referaadi teemaks oli „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011“. Enne teema juurde asumist mainis pr. Weidebaum aga üht huvitavat fakti: tema töö kultuuriatašeena Berliinis algas 2003. a. sügisel ja esimene ettekanne Saksamaa eestlastele EV aastapäeva üritusel toimus 2004. a. Karlsruhes. 2011 on tema viimane tööaasta Berliinis ja seega ka viimane esinemine EV aastapäevaga seoses ning see toimub samuti Karlsruhes. Juhuste kokkusattumus?


Reet Weidebaum: „Tallinn on aastal 2011 mitte üksnes Eesti vaid kogu Euroopa kultuuripealinn. See on Eesti ajaloo suurim kultuurisündmus. Sel aastal toimub Tallinnas iga päev midagi, sest kultuuripealinna aasta toob kokku nii Eesti kui ka maailma parimad tegijad, seda kõikides kultuurivaldkondades, kaasa arvatud sport. … Kultuuripäevade motoks on „Mereäärsed lood“. … Ühtekokku toimub 7000 üritust ja toimivad 251 projekti. Aasta jooksul nende arv tõenäoliselt veel suureneb“.

Väga informatiivset ja huvitavat ettekannet illustreerisid mõjusad videoklipid plaanitavast ja toimuvast.

Peale muusikalist programmi ja pidulikku õhtusööki järgnes seltskondlik koosolemine, mille käigus pr. Weidebaum nõustus vastama küsimustel.

MB: Oled olnud tööl 3 ametiaega kultuuriatašeena Saksamaal. Milline või millised on kõige eredamad hetked olnud?
RW: Meeldejäävaid hetki on nende 7 ja poole aasta jooksul olnud kuhjaga: eks amet ise ju selline päikseline. Toon 2 ilusat näidet:
2009 mai, Heidelbergi Draamaturg, kus Eesti oli partnermaa. Kogu linn oli ehitud meie värvides ning teemadel, etendused läksid aplausirohkelt ning lõppesid mõnusate ja sisukate kohtumistega publiku ja eesti teatritegijate vahel. Ning kõige krooniks: festivali 5 auhinnast 3 said meie autorid... see oli unustamatu hetk!

2008 kevadel sõitsin koos Eesti Kinobussiga läbi 5 Baden-Württembergi kooli, kus õpetasime lastele filmitegemist ning rääkisime Eestimaast ja eesti kultuurist. Õhtuti toimusid väga emotsionaalsed kinoseansid, kus vaatasime koos laste, lastevanemate ja sõpradega päeval tehtud filme ja näitasime lisaks eesti lastefilme. Noorte kinotegijate pöörane vaimustus tehtust ning nende õpetajate ja vanemate siiras rõõm ja uhkus oma laste üle oli hingemattev!

MB: ... ja milline oli kõige mustem hetk, mälestus?
RW: Kindlasti see päev, kui sain teada, et minu poolteist aastat ettevalmistatud suur ja meeletult töö- ja rahamahukas vabaõhukontsert Reutlingenis 2008 langeb samale päevale EM jalgpallimatšiga Saksamaa-Horvaatia... see oli katastroof, mida ma aegajalt ikka veel unes näen.

MB: Ühes oma kõnes vastuvõtul 1992. aastal Euroopa Kultuuripäevade raames Karlsruhes ütles Lepo Sumera, et Eestil on 2 ekspordiartiklit: meie kultuur ja meie naised. Kuidas kommenteeriksid seda väidet?

RW: Esimese väitega olen 100% nõus. Teise puhul püüan ette kujutada, mida Lepo täpselt mõtles... aga ma loodan, et see oli tunnustus meie naiste töökusele ning läbilöögivõimele maailmas kõige erinevamates valdkondades alates kultuurist, teadusest ja spordist kuni emadeni, kes oma lastest ka maailma teises otsas elades säravad eestikeelsed ja -meelsed inimesed kasvatavad...

MB: On tänapäeva Eesti kultuur huvitav maailmale, eriti aga just Saksamaal ja siinsele publikule?

RW: Jah, võin seda siiralt kinnitada, meie vastu tuntakse huvi ja meil on mida pakkuda. Eriline ja tähelepanu äratav on kasvõi viis, kuidas me seome oma kultuuritraditsoone ja -pärandit kaasajaga: nii muusikas, disainis kui muudes valdkondades: toon üksikud näited, mida olen ise Saksamaale toonud ning sealjuures vaatajate-kuulajate ehedat vaimustust kogenud: RAM + Metsatöll; Weekend Guitar Trio + Vox Clamantis; Ro:Toro ja Liina Viira. Need on tõesti vaid üksikud näited, kõike nimetada ei jõuaks iialgi, pidevalt tekib ju ka uusi kooslusi ja ideid.
Ma arvan, et arvult väikese rahvana peamegi oma suure kultuuri esitlemiseks välja mõtlema erilisi vaatenurki ja vorme, et nö suurele pildile pääseda ja seal püsida. Minu isiklik väike moto, mida olen korduvalt kasutanud: wir sind zu klein, um normal zu sein...

Meeli Bagger
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus