Neeme Järvi kontsert
Kultuur 08 Dec 2006 Raul PettaiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Novembri lõpus said muusikasõbrad nautida järjekordset New Jersey Sümfooniaorkestri (NJSO) kontserti Neeme Järvi juhatusel. Üldnimetuse „Fire and Serenity“ all esitati kolm helitööd: Edward Griegi „Peer Gynti süit nr. 1”, op.46; Max Bruchi „Scottish Fantasy” viiulile ja orkestrile, op. 46 ja L. v. Beethoveni Sümfoonia nr. 4, op. 60.

Henrik Ibseni näidendile „Peer Gynt” kirjutas Grieg saatemuusika 1867. See tegi Griegi üleöö kuulsaks. Kui esialgses versioonis oli vaid 12 numbrit, siis Grieg lisas neile aastatega uusi juurde, kuni arv peaaegu kahekordistus. Sellest materjalist koostas helilooja kaks süiti orkestrile. Süit nr. 1 koosneb neljast palast: „Hommik”, „Åse surm”, „Anitra tants” ja „Mäejumala lossis (Trollide tants)”.

Nendest kõlasid kõige paremini „Åse surm” ja „Anitra tants”, eriti esimene. Siin valis Järvi tavalisest kiirema tempo, mis aga oli ootamatult mõjuv. Otsisin mõnda aega põhjust, kuni taipasin, et muusika sammus täpselt inimese rahuliku hingamise taktis. See andis tabavalt edasi helipildi meeleolu, rõhutades surmaeelset rahu surma traagika asemel. Alles päris lõpus, viimaste hingetõmmete ajal, aeglustus tempo veidi, aga mitte palju. Suurepärane tõlgitsus!

Sama meeldiv oli “Anitra tants”, mis hõljus kergelt-sujuvalt. „Hommik” oma päikesetõusuga oleks võinud olla pehmem, lüürilisem. „Trollide tants” algab teatavasti aeglaselt ja müstiliselt ning kiireneb siis tormiliseks keeriseks. See aspekt tuli hästi esile, kuid alguses jäid kahvatuks kontrabassid ning lõpus, haripunktil, kõlasid vaskpillid liiga karedalt.

M. Bruchi (1838—1920) neljaosaline teos sisaldab rea shoti rahvamuusika elemente ja seetõttu on harfil kohati sama kandev osa kui viiulil. Mitmes kohas mängivad nad duetti. Bruch kirjutas „Fantaasia” omaaegse hispaania viiulivirtuoosi Pablo de Sarasate jaoks ja virtuoositükk ta tõesti on. Eriti sädeleb tehniliste tulevärkidega teose neljas osa Allegro guerriero. Viiulisoolot mängis lootustandev 16-aastane Betty Zhou. Habras neiu valitses oma instrumenti tehniliselt laitmatult. Kohati oli viiuli toon veidi nõrk ja siin-seal puudus tõlgenduslik sügavus, kuid need tulevad aastatega. Eeldused edukaks kontsertkarjääriks on noorel viiuldajal aga täielikult olemas.

Kava teises pooles esitas Järvi Beethoveni 4. sümfoonia (1806). Beethoveni juures on huvitav, et kõik ta paarituarvulised sümfooniad (esimest välja jättes), seega 3. („Eroica”), 5. („Saatus”), 7. ja 9. („Koorisümfoonia”), on kas traagilise või vähemalt tõsise kallakuga. Neis peegeldub sügavam mõtisklus elu ja olemise üle. Seevastu paarisarvulised — 2., 4., 6. („Pastoraal”) ja 8. — on loomult nagu päikeselised, muretud puhkehetked tõsiste eluperioodide vahel. On teada, et Beethoven kirjutas 4. sümfoonia ajal, mil ta juba töötas 5. sümfoonia kallal. Võib arvata, et helitöö oli emotsionaalseks vastukaaluks 5. sümfoonia heitlustele. Teost iseloomustab värskus, lihtsus ning traagiliste motiivide puudumine. Lühike, mazhoori ja minoori vaheldumisega sissejuhatus annab peagi maad esimese osa Allegro vivace sädelevale helikeelele. Ettekandelt eriti nauditavad olid kolmas (Menuetto – Allegro vivace) ja neljas (Allegro, ma non troppo) osa, mis hiilgasid tehniliselt puhta ettekande ning kaasakiskuva tõlgitsusega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus