See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/neeme-jarvi-eestis-puudub-julgus-midagi-globaalset-ette-votta-pm/article30824
Neeme Järvi: Eestis puudub julgus midagi globaalset ette võtta PM
30 Dec 2010 EWR Online
 - pics/2010/12/30823_2_t.jpg
Neeme Järvi, dirigent

Postimees.ee küsib täna erinevatelt Eesti helgematelt peadelt, mille poolest jäi neile meelde lõppev kümnend. Dirigent Neeme Järvi toob välja Eestis üha süveneva tendentsi, et ei julgeta midagi globaalset ette võtta, eriti klassikalise muusika vallas.

Eesti on üks imeline paik siin ilmas. Lühikese aja jooksul on saavutatud erakordselt palju, igal alal. Olen uhke, et olen eestlane ja räägin eesti keelt, üht ilusamat maailmas. Esitlen maailmas end eestlasena ja meie kultuuri esindajana juba viimased 50 aastat.

Juhatades paar nädalat tagasi seitset kontserti Berliini filharmoonikutega, maailma esindusorkestriga, tuli mul jällegi meelde, et esinen muusikaga kümnetele tuhandetele kontserdikuulajatele ja digitaalse kontserdiülekandena võib-olla isegi miljonitele maailmas, olles eestlane. Eestlasena.

Olen õnnelik, et suutsin viia läbi meie haruldase helilooja Eino Tambergi 80. aasta juubelikontserdi ERSOga, tähistasime Arvo Pärdi 75. juubelit Rakveres ja Paides ERSOga, tuletasime ERSOga meelde Peeter Liljed tema surma-aastapäeval, Tõnu Kaljuste dirigeeris ERSOga Veljo Tormise 80. sünniaastapäeva juubelikontserti.

Muuseas, seda kõike organiseeris koos asjaosalistega ERSO direktor Andres Siitan, kes kohe pärast seda vallandati.

Mis on siis juhtunud meil niiöelda kümnendite jooksul? Ega meil Eestis olegi midagi juhtunud. 50 aastat tagasi olid probleemid samad ja need järjest süvenevad.

Meil Eestis puudub julgus midagi globaalset ette võtta, eriti klassikalise kunsti tegijatel. On väga raske selgeks teha meie rahvale ja valitsustele, et meie Eesti muusika ei too midagi materiaalselt sisse, aga et oleme siiski vajalikud.

Meie ERSO on võitnud maailma tasemelt vaadatuna väärika Grammy auhinna, meie heliloojad on tuntud maailmas ja ERSOst on saanud maailmatasemeline kollektiiv. Seda tõestas viimane Ameerika-turnee.

Samas töötavad muusikud kodus, Eestis, alandavates tingimustes ja mul on häbi, et meie kultuurijuhid pole seda märganud, ja paistab, et ei kavatsegi.

Ruumipuudus, väikesed palgad - umbes neli korda väiksemad kui meie naabermaadel Soomes ja Skandinaavias. Noored muusikud pagevad kodumaalt paremat tööd otsides.

Meil on ülepolitiseeritud riik. Kõik on poliitika. Võim võistleb ja kasutab oma jõudu sageli vales kohas. Võiks ju rohkem tegeleda ka vaimuinimeste elu ja probleemidega neid materiaalselt ja moraalseltki toetades. Kahjuks on see olnud Eesti riigi probleem alati ja see jätkub.

Meie juhtide silmaring võiks avarduda ja olla vaimsetele väärtustele rohkem avatud. Kultuuri toetades kasvatame me noori.

Vaatamata eelpool öeldule sooviks ma meie eesti rahvale optimismi, ilusaid unenägusid ilusatest aegadest tulevikus ja et positiivne suhtumine võidaks.

Naeratagem rohkem, käigem rohkem läbi, toetagem üksteist ja olgem õnnelikud, olgem positiivsed kõikide oma tegemiste juures. Ja fanaatilised oma tegevuses ja heade kavatsuste läbiviimisel!

Rahas pole asi, mõtlemises on asi. Mõtlema peab. Meie vaim on hästi esindatud meie ilusatel laulupidudel ja läbi meie kultuuri. Elagem ka iga päev selles vaimus.

Head uut aastat 2011!
Märkmed: