30. juunil seisis Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri (ERSO) ees peadirigendina taas Neeme Järvi, kellest sai jälle meie orkestri kunstiline juht ERSOle tähendusrikkal ajal. Septembris algab meie esindusorkestri juubelihõnguline 85. hooaeg.

Neeme poleks Neeme, kui ta oma peadirigendipulti naasmist nii efektselt poleks teinud. 30. juuni kontsert avas laste- ja noorte laulu- ja tantsupeo, samas oli see esimene ERSO kontsert uues Nokia kontserdisaalis ja – last but not least – kontserdile eelnes Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” DVD esitlus. Estonia kontserdisaalis 2008. a tehtud videosalvestusel mängib ERSO Neeme Järvi juhatusel. Solistideks on Pille Lill (sopran), Merle Silmato (alt), Juhan Tralla (tenor), Rauno Elp (bariton) ja Johann Tilli (bass). Kaasa teevad RAM, Eesti Poistekoor ja Voces Musicales. DVD sai teoks tänu VAI (Video Artists International) koostööle ETV muusikatoimetusega.

Neeme Järvi hüvastijätukontsert ERSOga toimus 32 aastat tagasi, 1. oktoobril 1979 Estonia kontserdisaalis. Kuigi peadirigent Järvi tänas muusikuid pärast kontserti kõiki isiklikult kättpidi, teadsid selle sümboolse akti täit tähendust saalis vaid paar inimest. Mõne päeva pärast saabus „pomm-uudis“ – Neeme Järvi emigreerub koos oma perega N. Liidust. Nõukogude ametnike abitu viha avaldus algul vaid meie muusikakindralilt kõikide „õlakute“ maharebimises – Neemest sai päeva pealt töötu, ilma tiitliteta muusik. Ainuke, mida Järvilt ära võtta ei saanud, oli rahvusvahelist konkursivõitu Itaalias märkiv diplom ja hea renomee muusikamaailmas.

Mõnes mõttes meenutab Neeme Järvi elukäik nende eestlaste oma, kes pidid 1944. a nõukogude okupatsiooni eest Eestist emigreeruma. Ka siis mindi välismaale kaks kätt taskus, ainsaks kapitaliks kaasas ülikoolidiplom ja teadmised. Neeme Järvi lugu väikese Göteborgi orkestri dirigendipuldist maailma esindusorkestrite ette teab vist küll iga eesti kultuurist huvitatud inimene.

Neeme Järvi tagasitulemine meie esindusorkestri peadirigendipulti takerdus sel kevadel eesti kultuuripoliitikute omavaheliste sisekähmluste taha. Kui Järvi lahkumisest 1980. a ei rääkinud ükski meediaväljaanne (sõimuartiklid ilmusid kõik hiljem), siis nüüd tuli sellest kultuuriministeeriumi „apsakast“ lausa rahvusvaheline skandaal. Järvi taandus ja jätkas oma kontserditegevust nüüd juba Residentie Orchestra The Hague peadirigendina. Neeme Järvi taastulemine sai teoks alles uue kultuuriministri uue kutse peale.

Juba esimene etteaste ERSO peadirigendina peegeldab Neeme Järvi prioriteete. Selleks on eesti muusika ettekandmine ja plaadistamine, aga ka üha rohkem DVD-de tegemine, nagu näitas „avapauk“ –Tobiase oratooriumi “Joonase lähetamine” videosalvestus. Selle suurvormi saatus on tõesti erakordne. Pole võimatu, et ilma Vardo Rumessenita koltuks Tobiase partituur siiani muusikamuuseumi arhiiviriiulil. Nüüdseks on aga seda suurteost esitatud maailmas üle 20 korra ning seda on dirigeerinud Neeme Järvi kõrval ka Peeter Lilje, Arvo Volmer ja Leo Krämer. Tõelise elu aga puhus teosele sisse siiski maestro Neeme Järvi.

Ajakirjanikuna eesti muusikaelu jälgides olen alati imestanud meie poliitikute suhtumise üle eesti muusikasse ja muusikutesse. Kummaline küll, aga pole aru saadud ühest väga lihtsast asjast. Nimelt – Lennart Meri metafoori kasutades – Eesti „Nokia“ on meie oma eesti muusika. Eriti just n-ö klassikaline muusika. Sellest ei saadud aru isegi siis, kui meie muusikud Paavo Järvi ja Tiia-Ester Loitme juhtimisel võitsid klassikalise muusika kategoorias GRAMMY-auhinna. Sel puhul oleks pidanud ilmuma eesti postmark nagu meie olümpiavõitjatele sportlastele. Aga ei – see polnud isegi mitte eriline meediasündmus.

Eesti muusika esitamise kõrval muretseb Neeme Järvi ka järelkasvu üle. Tema suvine meistriklass meelitab Pärnusse tulevasi maailmamuusikuid ja annab meiegi noortele muusikutele õppimisevõimaluse oma kodumaal, välismaale minemata. Sealsamas Pärnus avastati ju ka Malaisia 13-aastane imelaps Tengku Ahmad Irfan, kes osales Arbo Valdma meistrikursustel ja kes Järvi käe all Nokia uues kontserdisaalis ülimenukalt esitas Chopini klaverikontserdi. Järvi on (ilmselt oma kogemustele toetudes) aru saanud, et Eesti pinnalt maailma minna on psüühiliselt kergem, kui liiga noorelt võõrkeelsesse keskkonda siirduda.

Neeme Järvi taastulemine meie muusikaelu keskpunkti on lausa muusikaajalooline samm. Jääme suure põnevusega ootama ERSO juubeli-hooaega, kus kõlab ka palju head eesti muusikat.

Märkmed: