NATO laienemine ja Venemaa meeleheide (1)
Arvamus 18 Oct 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson 18.10.2016
Üleilmne julgeolekukeskkond on ärev. Juba pikemat aega. Meie idanaaber on ettearvamatu ja agressiivne. Kasvavalt. Moldova, Tšetšeenia, Gruusia, Ukraina, Süüria. Nende ühisnimetajaks on Kremli geopoliitiline imperatiiv – impeerium vajab pidevalt argumente olemasoluks ja laienemiseks.

Peatselt Riigikokku jõudev julgeolekupoliitika aluste uuendatud versioon rõhutab, et “sõjalist rünnakut Eesti vastu ei saa välistada, kui NATO kollektiivne heidutus pole usutav”. Seepärast on mõistetav, et Eesti julgeoleku tagamise keskmes on iseseisva kaitsevõime kõrval NATO ühispingutus oma liikmete territoriaalse terviklikkuse kindlustamisel.

NATO on Washingtoni leppes seatud ülesannetega saanud hästi hakkama kogu oma olemasolu jooksul. NATO on olnud vaba maailma leviku nurgakivi ning eriti Euroopa idaserva riikide ihaldatuimaks kindlustuspoliisiks. Seda ka Eestile. Varssavi tippkohtumine läinud suvel üksnes kinnitas, kui oluline on ühist demokraatlikku väärtusruumi jagavatele riikidele tänaste ohtude tõrjumisel läänemaailma kaitseliit ning kui ühtsed on liikmesmaad väljakutsete tajumisel.

Seevastu tänane Venemaa näeb vaba maailma tugevnemises oma piiridel tõsist ohtu. Kremlis teatakse väga hästi, et NATO on loodud oma liikmete kaitseks. Kuid Kreml teab samuti väga hästi, et need liikmed jagavad väärtusi, mis on põhimõttelises vastuolus Venemaa imperiaalse ja autoritaarse olemusega. Siin ongi peidus lahendamatu vastuolu, mis on viinud sisuliselt Külma sõja taaspuhkemiseni.

Selle juures püüab Venemaa ise ning kaasatundjate kaudu jätta muljet, nagu tema agressiivse alatooniga meeleheide on põhjustatud NATO laienemisest. Mis seal salata, Läänes on küllalt neid, kes ümisevad Kremli propagandale refrääni. Isegi USA heidutuspoliitika isa George Kennan ja endine kaitseminister William Perry (1994-97) on arvanud, et just NATO laienemine sillutas teed Venemaa vastulöökidele.

Osaliselt on see muidugi tõsi. Kuna 1991. aasta augustirevolutsioon ei muutnud Venemaa olemust ning impeeriumi taandumisele hakkas Moskva kiiresti vastutegevust organiseerima (näiteks Moldovas juba 1992. aastal), siis jäi Varssavi Pakti lagunemise järel NATO imperiaalsele Venemaale mõistetavalt peamiseks vaenlaskujuks.

Seda mitte ainult Külma sõja inertsist, vaid väga lihtsast tõdemusest – NATO laienemine hakkas oluliselt pärssima autoritaarsusele naasva Venemaa impeeriumiunistust. 2008. aastal andis Moskva esimese reaalse vastulöögi. Pärast ebaõnnestunud NATO Bukaresti tippkohtumist kasutas Venemaa kiirelt ära võimaluse lüüa esimene vai NATO laienemise vastu Gruusias. Viiendiku Gruusia territooriumi okupeerimisega õnnestus Moskval pidurdada NATO edenemist Lõuna-Kaukaasiasse.

Venemaa rünnaku eelduseks Ukraina vastu 2014. aastal polnud isegi NATO laienemine. Piisas sellest, et Ukraina rahvas sundis võime määratlema oma kurssi ning võtma suund lõimumisele Euroopa väärtuste ja õiguspõhimõtetega. Üksnes esimene samm Euroopa Liidu suunas ärritas Moskvat sedavõrd, et käiku läks sõjajõud.

Tuleb rõhutada, et NATO pole kunagi seadnud eesmärgiks laieneda laienemise pärast. Alliansiga ei liituta, allianssi kutsutakse. Kollektiivkaitse laieneb uuele võimalikule liikmesmaale üksnes pärast seda, kui liituja on täitnud mitmed olulised eeltingimused. Nendest tähtsamaks, nagu rõhutab Washingtoni lepe, on see, et liituv riik on “kindlalt otsustanud kaitsta oma rahvaste vabadust, ühispärandit ja ühiskonda, mis rajaneb demokraatia, isikuvabaduse ja õiguse ülimuse põhimõtetel.”

Seetõttu on eriti silmakirjalik nende arvajate seisukoht, et oma vabaduse kaitsmise hinnaks võiks olla teiste samasuguste rahvaste vabaduspüüdluste hülgamine. 21. sajandil reaalpoliitiline puhvripoliitika Euroopasse ei passi. Nagu ei passi ka agressiivne ja karistamatust nautiv Venemaa. See lihtsalt ei too ühtegi stabiilsusele ja rahule põhinevat lahendust.

USA ja Venemaa suhete järsk halvenemine viimastel nädalatel ei ole meile kindlasti hea uudis. Mida suurem on reaalse sõjalise kokkupõrke oht Lääne ja Venemaa vahel, seda tõsisem võib olla selle lahvatamine meie regioonis. Plutooniumi leppest taandumisel esitas Venemaa Ameerika Ühendriikidele viimase presidendivalimiste eelõhtul sisuliselt ultimaatumi. See on rohkem kui otsekohene – kaduge Ida-Euroopast ning jätke see Venemaa mõjuvälja.

USA tuntud rahvusvaheliste suhete guru Zbigniew Brzezinski kirjutas hiljuti Twitterisse sissekande, et president Obama lahkuv administratsioon peaks Venemaale tegema selgeks lihtsa fakti – sissetung Balti riikidesse tähendab sõda. Need 140 tähemärki sisaldavad endas väga tõsist hoiatust võimalikest arengutest. Meie asi on koos liitlastega teha, et miskit seesugust kunagi ei realiseeruks.

Eesti kõige suurem julgeolekuhuvi pole olla pingelises kaitseasendis, vaid saavutada Venemaaga selline suhete tasand, mis põhineks vastastikusel usaldusel, teineteise suveräänsuse austamisel ning heanaaberlikul vaimul kõikides suhete valdkondades. Meie kaotame kõige enam, kui pinged suurtes suhetes peaksid väljuma kontrolli alt ning eskaleeruma sõjaliseks konfliktiks.

Seepärast on eriti oluline, et NATO heidutustegevuse lõppeesmärgiks peaks olema Venemaa naasmine rahvusvahelisse õigusruumi viisil, kus kõigil osapooltel on selge arusaam ühiselt kokkulepitud mängureeglitest ning nende austamisest.

(Allikas: autori võrgupäevik)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus