Nii pealkirjastas 4. aprilli Wall Street Journal‘i Euroopa osa toimetaja Matthew Kaminski oma artikli, nentides sissejuhatuses, et dramaatilist NATO tippkohtumist Rumeenia pealinnas Bukarestis ilmestas organisatsiooni järeleandlikkus Venemaa soovidele.

Et eelmise lehe kokkupaneku ajal oli tippkohtumine täies hoos ja järelkajad alles tulevikumuusika, on põhjust tänavuse välispoliitilise tippsündmuse juurde tagasi pöörduda.

Venemaa suunab NATO-t?

Venemaa näis vähemalt osaliselt dikteerivat äsjase kohtumise tulemusi ja kujundas juba üksnes oma kohalolekuga Bukaresti parlamendipalees valitsenud atmosfääri.

President Vladimir Putin viibis NATO tippkohtumisel kui võrdne võrdsete seas, kuulumata ometi sellesse klubisse.

Kas Venemaa osalemist NATO tähtsatel foorumitel võetakse nüüd samasuguse enesestmõistetavusega nagu tema kuulumist maailma võimsamate tööstusriikide rühmitusse G7 (G8?) ja suhtutakse temasse Euroopa Liidus omaksvõetud (EL) aupaklikkusega? Selles kontekstis tsiteerib Kaminski Eesti ekspeaministrit Mart Laari: „Järgmisel korral, kui meil tekib vajadus rakendada NATO põhikirja viiendat paragrahvi (rünnakut ühe liikmesriigi vastu vaadeldakse rünnakuna kõigi vastu ) peaksime vist küsima selleks nõusolekut Venemaalt?“

Mõistagi polnud Putini Bukarestis viibimine meelepärane mitte kõigile NATO liikmesriikidele, mis vihjab omakorda organisatsiooni lõhestatusele. Teame ju, kuidas Moskva on EL-is üritanud riikidevahelist vaenu õhutada ja sealsete probleemidega manipuleerida. Igal juhul sai Kreml Rumeenia pealinnas oma tahtmise, sest – nagu öeldud – jäid Ukraina ja Gruusia praegu liikmesuse tegevuskavast (MAP) esialgu ilma. Venemaa vastuseisus NATO laienemisele tema endistele aladele pole muidugi midagi uut. Meenutagem, kuivõrd südilt võitles ta Balti riikide pääsemise vastu NATO-sse.

Kas Ukrainal ja Gruusial on lootust?

Eesti julgeolekuekspert Erik-Niiles Kross näeb asju positiivsemalt ning juhib tähelepanu asjaolule, et NATO ei keeldunud otseselt liikmesuse andmisest Gruusiale ja Ukrainale, sest tippkohtumise kommünikees seisab: „Me nõustusime täna, et need riigid (Gruusia ja Ukraina) saavad NATO liikmeks.” (Eesti Päevaleht, 7.04.) Tema arvamust jagavad ka Eesti poliitikud eesotsas peaminister Andrus Ansipiga ja kaitseminister Jaak Aaviksooga.

Krossi hinnangul on Ukraina ja Gruusia praegu oluliselt paremas seisus kui näiteks Balti riigid MAP-i saades. Võib-olla tõesti, aga kuidas sel juhul suhtuda Moskva NATO esindaja Dmitri Rogozini esmaspäevasesse esinemisse, kus ta teatas, et „Venemaa muutus lahutamatuks faktoriks alliansi otsustusprotsessis“?

Rogozin märkis samas, et Venemaa jätkab ka edaspidi lääne hoiatamist nende „pöördumatute protsesside eest, mis käivituksid, kui blokiga liituksid Gruusia ja Ukraina“. Ta kritiseeris samuti Ukraina ja Gruusia riigipäid, kes ootavat oma ambitsioonide elluviimiseks „NATO indulgentsi“.

Energia – tähtis faktor

Vaatlejad peavad Bukarestis toimunut eriti kahetsusväärseks seetõttu, et erinevalt EL-ist on NATO siiani demonstreerinud monoliitsust ja üksmeelt. Kuid kõikvõimsad energiahoovad – nafta ja gaas räägivad oma keelt ning sunnivad langetama pragmaatilisi otsuseid, sest ilma nende ressurssideta ei suuda ükski riik tänapäeval normaalselt funktsioneerida. See puudutab eriti Saksamaad, kes saab põhiosa energiatarnetest just Venemaalt, aga ka teisi Lääne-Euroopa riike.

Rahvusvahelises pressis kritiseeriti Saksa kantsleri Angela Merkeli, Suurbritannia peaministri Gordon Browni ja Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy „hambutust“ äsjasel tippkohtumisel ja võrreldi nende leebumist Kremli suhtes ülemaailmse globaalse soojenemisega; toodi ka esile nende tõrksust Gruusiale ja Ukrainale MAP-i võimaldamisel.

Üksmeele saavutamine teisejärgulistes küsimustes (Afganistani väekontingendi suurendamine ning liikmelisuse kutse esitamine Albaaniale ja Horvaatiale) ei suuda hajutada NATO kohale kogunenud süngeid pilvi. Mis saab edasi? Mis ootab Eestit ja Balti riike?

Eesti endise suursaadiku Mart Helme hinnangul on Balti riigid muutunud vana Euroopa jaoks tülikaks, mistõttu on meil õigupoolest ainult üks valik – ise enda eest seista ja kriisideks valmistuda, nii palju kui meie nõrguke jõud kannab.

Matthew Kaminski sõnul tekitavad Venemaa ja NATO ühised otsuste langetamised teiste maade saatuste üle idaeurooplastele hirmujudinaid, kuna need meenutavad II maailmasõja eelseid salasobinguid.

Kuigi USA president George W. Bush kinnitab jätkuvalt, et Venemaa pole enam vaenlane ja külm sõda on jäädavalt möödas, näevad endised sotsmaad asju teisiti – neid häirib Moskva eemaldumine demokraatiast ning Venemaal süvenev diktaatorlus ja tsentraliseeritus.

Kõrged külalised kaunis Sotshis

Kohtumise finaaliks oli presidentide Bushi ja Putini kahepäevane kohtumine imeilusas Musta mere äärses Sotshis laupäeval ja pühapäeval.

Mere kaldal jalutavad naeratavad riigipead demonstreerisid ajakirjanikele välist sõbralikkust ja üksmeelt. Seda jäi aga varjutama tõsiasi, et kuigi nad on siiani kohtunud 27 korral, pole suudetud saada üle erimeelsustest Iraani, Kosovo, NATO laienemise ja raketikilbi asjus.

Ehkki nad allkirjastasid kahe riigi suhete uue strateegilise raamleppe, ei toimunud USA raketitõrje kilbi teemal läbimurret. Ajakirjanikele jäi mulje, et ametist lahkuvad presidendid soovisid selle kokkuleppega sillutada teed oma järeltulijatele ja hoidusid vastastikusest kriitikast.

Märkmed: