NATO assamblee kevadistung Tallinnas
Arvamus 25 May 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Marko Mihkelson
25. maist kuni 28. maini toimub NATO PA kevadistung Tallinnas. Lisaks 28 alliansi liikmesriigi delegatsioonile on oodata poliitikuid 14 assotsieerunud liikmestaatusega riigist, Euroopa Parlamendist ja rahvusvahelistest parlamentaarsetest organisatsioonidest; Vahemere regiooni assotsieerunud partnerdelegatsioone Alžeeriast, Jordaaniast ja Marokost; parlamentaarseid vaatleja-delegatsioone Egiptusest ja Tuneesiast ning külalispoliitikuid Kosovost ja Vahemere Assambleest.

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) Parlamentaarne Assamblee, asutatud 1955. aastal Pariisis, on liikmesmaade parlamente ja poliitikuid ühendav foorum, mis eelkõige täidab nõuandvat funktsiooni. Algselt Põhja-Atlandi Assambleena loodud organisatsioon kannab oma praegust nime vastavalt 1998. aastal Edinburghis sügisistungil langetatud otsusele. Assamblee, mille ümber on koondunud ka üha laienev partnerriikide ring, on oluliseks autonoomseks ühenduslüliks NATO ja parlamentide vahel, aidates kaasa seadusandjate teadlikkusele julgeolekuteemadest, parlamentide ja avalikkuse suuremale toetusele alliansi otsuste suhtes ning atlandiüleste suhete tugevdamisele.

Eestile kuulus Assamblees aastatel 1991−2003 assotsieerunud liikme staatus ning alates 2004. aastast on Riigikogu esindatud kolmeliikmelise delegatsiooniga. Täisliikmelisuse saavutamine ei tulnud lihtsalt ning eeldused selleks kujunesid koos NATO PA arenguga, kus üheks olulisemaks tähiseks oli Külma sõja järgne periood. Veel enne Berliini müüri langemist asus Assamblee looma tihedaid sidemeid uute tärkavate demokraatiatega Kesk- ja Ida-Euroopas, toetamaks õigusriikluse ülesehitamist. Järgmise sammuna laiendas Assamblee oma mandaati, hakates vastu võtma assotsieerunud liikme staatusega riike. Need loodud kontakid lihtsustasid ka dialoogi saavutamist valitsustetasandil, ent alliansi laienemist paljud NATO poliitikud veel ei toetanud, viidates eelkõige Venemaa vastuseisule.

Ligi kümme aastat toimusid kuumad arutelud. Oli julgeid Lääne poliitikuid, kes toetasid idasuunalist laienemist, kui ka neid, kes arvasid, et vähemalt Balti riigid võivad heal juhul jõuda liikmelisuseni vaid n-ö tagaukse kaudu, olles esmalt vastu võetud Euroopa Liitu. Konservatiivide peamine vastuargument, tingituna Venemaa ähvardustest, oli, et Eesti, Läti ja Leedu julgeoleku tagamine toob Euroopas kaasa suure ebastabiilsuse. Üldlevinud oli ka arusaam, et julgeolekut suudavad luua vaid suurriigid ning väiksemad otsivad üksnes kaitset.

Euroopa uute demokraatiate arenguteele andis hindamatu panuse 1990. aasta sügisel NATO PA presidendiks valitud USA kongresmen Charlie Rose, kes koos senaator William Roth´ga (Assamblee president aastatel 1996−1998) pani aluse julgeolekualaste seminaride ja konverentside programmile. Tallinnas leidis Rose-Roth seminar aset oktoobris 1992 ning selle keskne teema oli NSVLi relvajõudude kiire ja täielik väljaviimine Baltimaade territooriumilt. Tänaseks on toimunud 60 seminari, mille ühiseks eesmärgiks on tugevdada koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa riikide parlamentidega.

Assamblee täisliikmelisuseni jõudmisel kujunes murranguliseks NATO PA aastaistung Berliinis 2000, kus üle noatera võeti vastu resolutsioon alliansi laienemisest ja kolme Balti riigi vastuvõtmisest. Selle äreva plenaaristungi tunnistajaks oli ka tolleaegne Eesti suursaadik Saksamaal TE Riina Ruth Kionka. Resolutsiooni poolthääletamine tähendas meile vaieldamatult suurt võitu, sest vastasel juhul oleks laienemine puudutanud üksnes Leedut. Järgmise aasta kevadistungil Vilniuses pidi seda täiskogu otsust aitama kogu oma diplomaatilise võimekusega siluda Eesti suursaadik Leedus TE Rein Oidekivi, praegune Riigikogu välissuhete osakonna juhataja.

Tänaseks on Eesti olnud täievoliline liige vähem kui kümme aastat. 2001. aasta 11. septembri sündmuste järel on julgeolekualane taustsüsteem oluliselt muutunud ning nõuab ühiseid demokraatlikke väärtusi jagavatelt riikidelt igakülgset panustamist. Iga panus liikmesmaadelt ja partnerriikidelt alliansi tegevusse on väärtuslik ning aitab NATO eesmärke teenides kaasa julgeoleku ja stabiilsuse toetamisele ka kaugel väljaspool Põhja-Atlandi regiooni. NATO Parlamentaarne Assamblee on oma pikaajalised eesmärgid sõnastanud järgmiselt:

· Edendada parlamendiliikmete vahelist dialoogi julgeolekuküsimuste alal;
· Aidata kaasa parlamendiliikmete teadlikkusele peamistest julgeolekuteemadest ja NATO tegevusest;
· Edastada NATOle ja liikmesriikide valitsustele parlamendiliikmete ühiseid seisukohti;
· Tagada NATO poliitika parem läbipaistvus ja seeläbi ka teatav ühine vastutus;
· Tugevdada atlandiüleseid suhteid.

1989. aastal lisati loetellu ka uued sihid:
· Aidata kaasa parlamentaarse demokraatia arengule kogu Euro-Atlandi regioonis, kaasates mitte-liikmesmaade parlamendipoliitikuid Assamblee töösse;
· Osutada otsest abi alliansi liikmelisust taotlevate riikide parlamentidele;
· Tihendada koostööd nende riikidega, kes on enam huvitatud partnerlusest kui liikmelisusest, sealhulgas Kaukaasia ja Vahemere regiooni maad;
· Aidata kaasa parlamentaarsete mehhanismide, praktikate ja oskusteabe arengule, mis on vajalikud relvajõudude tõhusaks demokraatlikuks kontrolliks;
· Tugevdada atlandiüleseid demokraatlikke struktuure.

NATO PA töös osaleb 257 poliitikut 28 NATO riigist. Assamblees on viis komiteed: julgeoleku tsiviilmõõtme komitee, kaitse- ja julgeolekukomitee, majandus- ja julgeolekukomitee, poliitikakomitee, teadus- ja tehnoloogiakomitee. Kõik komiteed käsitlevad oma valdkonna aktuaalseid küsimusi, mille otsustavad ühiselt vastava komitee direktor ja liikmed. Eraldi üksusena töötab Vahemere ja Lähis-Ida töögrupp eesmärgiga arendada parlamentaarset dialoogi ning jõuda parema üksteisemõistmiseni Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika poliitikutega. Koostöö tõhustamiseks on Assamblees loodud ka parlamentaarsed nõukogud NATO-Ukraina, NATO-Georgia ja NATO-Venemaa suunal.

Liikmesmaade poliitikud kohtuvad iga-aastaselt Brüsselis veebruarikuisel kogunemisel, kus on koos kaitse- ja julgeolekukomitee, poliitikakomitee ning majandus- ja julgeolekukomitee. Selles formaadis, mis on rangelt üksnes liikmesriikidele, toimub traditsiooniks kujunenud NATO suursaadikute ja parlamentaarsete delegatsioonijuhtide ühistung NATO peasekretäri ja Assamblee presidendi juhtimisel. Teine eranditult alliansiliikmetele mõeldud kogunemine − Washingtoni atlandiülene parlamentaarne foorum − leiab aset detsembris USA kaitseuuringute ülikoolis. Lisaks kogunevad Assamblee juhtpoliitikud igal kevadel alalise komitee istungile. Alaline komitee on NATO PA juhtorgan, kuhu kuuluvad delegatsioonijuhid, Assamblee president, viis asepresidenti, varahoidja ja peasekretär.

Eestis pole ühtegi alalise komitee istungit veel peetud, küll aga võõrustas Riigikogu aastal 2000 alalise komitee formaadis NATO PA juhtpoliitikuid, kes tulevase liikmega tutvumise eesmärgil külastasid Tallinnat, Tartut ja Narvat. Riigikogu on korduvalt korraldanud erinevate Assamblee komiteede väljasõiduistungeid.

Täiskoguistungid, millest võtavad osa ka assotsieerunud liikmed, leiavad aset kaks korda aastas. Komiteede, töögruppide ja kahepoolsete nõukogude töö kulmineerub eelraportiga täiskogu kevadistungil ning raportid koos resolutsioonidega kinnitatakse sügisesel aastaistungil. Üle aasta toimuvad täiskogul Assamblee juhtkonna valimised, järgmised sel sügisel Prahas.

Riigikogu delegatsioon on läbi aastate tõestanud, et oleme tõsiseltvõetavad ja võrdväärsed Assamblee liikmed. Sven Mikser, NATO PA delegatsiooni liige alates kevadest 2003, on juhtinud kaitse- ja julgeolekukomitee atlandiülese koostöö allkomiteed ning olnud valitud Assamblee asepresidendiks. Mikser oli NATO uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisel Assamblee raportööriks ning 2010. aasta aastaistungil valiti ta kaitse- ja julgeolekukomitee pearaportööriks. Eesti delegatsioon on Assamblee tegevuses olnud väga nähtaval kohal.

Marko Mihkelsoni blogist: http://markomihkelson.blogspot...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus