Me liigume oma ajalikus elus ringi ja vaatleme kõike toimuvat, kuid näeme paraku ikkagi vaid üht kitsast sektorit — seda, millele on suunatud prozhektorite kiirtevihk. Kõik, mis selles valgussõõris sünnib, on meile huvipakkuv, me keskendume täielikult sellele ja nagu unustame, et kõike seda, mida me näeme-kuuleme ja meeltega tajume, on mõjustanud asjaolud või inimesed, kes seisavad väljaspool seda sõõri. Nii on see teatrilaval ja nii on see tegelikus elus.

Vaiki Toi oli üks neid inimesi, kes rambivalgust ei armastanud, kuid kes suurepäraselt oskas ja suutis mõjustada nii mõndagi rambivalguses toimuvat. Oleks väär nimetada teda kardinataguseks niiditõmbajaks. Vaiki Toi ei tõmmanud ühtki niiti ega nööri, ei vajutanud ühelegi nupule. Ta lihtsalt oli ja kiirgas endast tagasihoidlikku vaimsust, millest selle kiirguse paistesse sattunul võis lahvatada võimas inspiratsioon. Keegi ei tea seda nii hästi kui ta abikaasa Roman.

Seda, mis 17. oktoobri õhtul Tartu College’i saalis aset leidis, võiks nimetada kontserdiks. Keeldun kategooriliselt seda sõna kasutamast. See oleks antud olukorras liialt formaalne. See oli Vaiki Toile pühendatud õhtu Roman Toi loomingust ja tegevusest. Just nii seisis kavalehel ja täpselt seda see oli, ei karvavõrdki enam ega vähem. Vaiki Toid isegi postuumselt rambivalgusse tirida olnuks julm. See oleks hävitanud südamlikkuse, millega kogu õhtu kava oli üles ehitatud.

Arvuka publiku ette astus teadustaja Avo Kittask, kes pidulikult tervitas juubilari. Oli ju Roman Toi suvel pühitsenud oma 90. juubelisünnipäeva. Selle muusikaline tähistamine oli aga lükkunud oktoobrisse, sest päev hiljem oleks kadunud Vaikil täitunud 88 eluaastat. Ka seda tuletas teadustaja tagasihoidliku soojusega meelde. Tartu College’i nimel oli kirjaliku tervituse saatnud esimees Vello Soots, mille teadustaja ette luges.

Kava alustas Roman Toi asutatud Estonia Koor kolme lauluga, mida juhatasid Margit Viia-Maiste ja Ingrid Silm. Klaveril saatis Asta Ballstadt. Esitatud paladeks olid 1980. aastatel loodud „Laulu mõju“ ja „Laulik“ ning Roman Toi 50. sünnipäevaks originaalselt soolohäälele kirjutatud hellsüdamlik „Kõrs“, mida esimesena esitas sopran Helmi Betlem. Hiljem kohandas autor selle segakoorile.

„Pastoraal I“, mille klaveril esitas Asta Ballstadt, oli teataval määral religioossete sugemetega mõtisklus. Kunagi 1980. aastatel oligi see esmalt loodud orelile.

Täieliku „daamide valiku“ moodustas naislauluansambel „Helin“, kus kuus neidu Margit Viia-Maiste juhatusel ja Asta Ballstadti klaverisaatel esitasid pikema helitöö „Järv leegib eha paistel“. Seda olid 1960. aastal laulnud Toronto Eesti Segakoori naishääled. Seekord polnud sellest juttu, kuid mu mälu kinnitab autori kunagist häbelikku pihtimust, et see helind on seotud ühe perekondliku sündmusega. Vaiki olemasolu mängis siin taas mingit nähtamatut rolli.

Teadustaja Avo Kittask lülis end ka korraks solisti rolli ja esitas toreda ja bravuurse aaria kantaadist „Mängumees“. Seni olid solistid-dirigendid maestrot lillede ja embusega tervitanud. Avo oli orginaalne ja pakkus selle asemel lisapala, milleks oli Karl Eduard Söödi sõnadele loodud „Nõel“. Avo kaval naeratus näis küsivat: kas seda nõela, mis poolest tollist pikem polnud, kuid siiski helilooja südamesse ulatus, ei hoidnud mitte Vaiki habras neiukäsi?

Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel ja Asta Ballstadti klaverisaatel laulis kolm laulu. Esimeseks oli Saksamaal loodud „Pea vastu“ Henrik Visnapuu sõnadele, mis 1947. aastal Augsburgi laulupeol esmakordselt avalikkuse ette tuli. Pean siinkohal märkima, et kogu Roman Toi kooriloomingus ei ole vist teist laulu, kus luule- ja helikeel teineteist vastamisi nii vägevalt võimendavad. Veel kuue aastakümne tagant ajas kananaha ihule. Järgnesid vallatuvõitu rahvaluule töötlus „Aiut-taiut“ ja „Sõdurite koor“ Gounod ooperist „Faust“. Viimane oli ainus „sissetungija“ Roman Toi loomingusse, mida õigustas juubilari loodud tekst.

Muusikaline osa oli sellega lõppenud. Pikema sõnavõtuga esines Andres Raudsepp, kes kõndis koos juubilariga läbi kõik „lahked laulukohad“. Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas esimees Heikki Paara tervitas ning andis ühtlasi üle Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi tänukirja juubeli puhul. Õpetaja Kalle Kadakas edastas tervitused Viljandi Pauluse Koguduse õpetaja Mart Salumäe ja abikaasa Külli poolt. Tartu College’i Kunstikomitee juhataja Anne Remmel lisas pidulikkust teatega, et TC Kultuurikomitee vahendusel on maalitud juubilari portree, millelt kunstnik Josef Milczarski publiku ovatsioonide saatel katte eemaldas. Portree jäetakse Tartu College’i fuajeesse, juubilar saab koopia.

Viimasena sai sõna juubilar ise, kes südamlikult tänas esinejaid ja kõiki kokkutulnuid. Lisaks tervitas ta kohalviibivat Haapsalu praosti Tiit Salumäed. Ta palus õhtu tehnilise osa korraldajal Vaado Sarapuul projekteerida ekraanile mõned vanad fotod oma koorijuhitöö hiilgeaegadest, lisades nende juurde seletusi.

Kava lõppes mälestusvideoga aastast 1990, kus Estonia Koor esines Estonia kontsertsaalis. Maestro palus publiku hulgast tõusta kõigil, kes sel kontserdil osalesid. Neid oli kenake arv ja neile aplodeeriti võimsalt.

Lauluta polnud võimalik meeldivat koosviibimist lõpetada. Ühislaulus ülistati tõlkija/mugandaja poolt Emajõeks ülendatud Reini sõnadega „Rahvahulgad, tulge kokku“. Veel üks ülendus — maestro viimaste aastate lahutamatuks kaaslaseks kujunenud jalutuskepp ülendati taktikepiks, mis käis käest kätte. Esimese salmi dirigendiks oli Andres Raudsepp, teises Avo Kittask; ja kolmanda ajal tõestati, et ka vana Toi pole veel vanatoi, vaid vehib vajaduse korral takti nagu mullu ja muistegi.

Ja siis teatati, et dr Toi alias Roman alias Rommi palub kõiki kohvile. Vaheuks avati ja arvukat „kokku tulnud rahvahulka“, kui äsjalõppenud ühislaulu parafraasida, ootas rikkalik kohvilaud. Veedeti hulk hubaseid minuteid, mille vältel oli võimalik juubilari ja ta kohalviibiva perega vestelda. Igaviku väravate tagant naeratas armastatud peoperenaine Vaiki.

Märkmed: