Nagu kotkad ... (1)
Arvamus 16 Feb 2007 Joel LuhametsEWR
    Trüki   E-post   FB     
Oma riigile mõeldes muutume hardaks, sest iseseisvus on meie jaoks ime. Väikese rahvana oleme kogenud, et iseseisvus on Jumala and. Ime oli see 89 aastat tagasi ja ime oli ka Eesti vabariigi iseseisvuse taastumine.

Ometi on iseseisvus ja selle saavutamine nõudnud väga palju võitlemist ja suuri ohvreid. Hinges on küsimus, kas see on siis Jumala and ja kingitus või on see meie sihikindla võitluse tulemus?

Kuigi on olnud erinevaid aegu, hoolitseb Jumal siiski ka meie rahva eest. Vahel on tundunud küll, et meid on unustatud. Ilmselt on Jumala teed kõrgemad kui meie teed ja tema mõtted kõrgemad kui meie mõtted. Jumala hoolitsuski võib erineda meie arusaamistest. 5. Moosese raamatus räägitakse sellest, et Jumal hoolitseb meie eest nii, nagu kotkas hoolitseb oma poegade eest. Ja kui Jumal tahab meile midagi anda, siis seisneb see selles, et ta tahab meid lendama õpetada ja ei midagi vähemat. Kotkad teevad oma pesa teravate okastega okstest. Pesa saab väga tugev, aga väga ebamugav.

Pesa, kuhu kotka pojad sünnivad, vooderdatakse jänese nahkade ja linnu udusulgedega. On ajad, kui poegadel on seal mugav olla, pesa on soe ja pehme. Ema- ja isalind toovad toitu ning millestki ei ole puudust. Kõik näib olevat korras.

Ilmselt sellist pesa mäletame iseseisvuse esimestest aastakümnetest. Küllap olid sealgi oma mured, kuid need olid tühised, ja me oleme need unustanud. Meelde on jäänud kõige ilusam. Ilusat oli seal tõesti palju.

Aga nii ei jää alatiseks. Varsti, kui pojad on juba veidi sirgunud, ärgitavad ema- ja isalind neid ronima oma turjale, et lendama minna. Aga tavaliselt ei suvatse kotkapojad midagi ette võtta, on niigi mugav ja hea. Ema-ja isalind võtavad siis kasutusele vahendeid poegade mõjutamiseks. Kõigepealt lõpetatakse nende toitmine. Pojad on näljased, nad protesteerivad ja süüdistavad oma vanemaid. Kord on käest ära läinud, suur ebaõiglus on asemele tulnud! Ja kui neil oleks ajalehti, siis nad kirjutaksid sinna kriitikast ja süüdistustest kubisevaid artikleid.

Kahjuks peavad ema- ja isalind jätkama poegade mõjutamist. Nad toovad paremad palad, istuvad kõrval kaljunukil ja söövad suure isuga. Pojad kisendavad ja kiruvad. Eks meiegi ole neid kirumisi oma huultelt lendu lasknud.

Siis tulevad ema-ja isalind ja paluvad poegadel uuesti tulla oma turjale. Aga pojad on solvunud, nad ei mõtlegi seda teha. Siis ei jää muud üle, kui üks lindudest võtab pojad tiivahaardesse ning teine haarab jänesenahad pesast ja viskab need välja. Siis jääb järele vaid okkaline pesa. Nüüd ei ole poegadel muud võimalust, kui ronida ema või isa turjale.

Kui esimene lend on tehtud, siis selgub, et maailm on palju avaram, kui nad arvasid. Et siin maailmas ei ole ainult pehme pesa ja paremad toidud, vaid elu on rikkalikum. Elul võib olla Jumalast seatud eesmärk; Jumal tahab meid juhatada kõrgete väärtuste poole. On olemas kõrged ideed, pühad aated ja kadumatud väärtused. Elu on tõesti palju avaram.

Järgmisel korral tulevad pojad juba päris hea meelega vanemate turjale. Kui nad on siis oma järgmist lendu tegemas, tõmbab kotkas, kelle turjal poeg istub, oma tiivad kokku ja poeg kukub turjalt alla nagu kivi maa suunas; ta püüab küll kuidagi oma tiivakesi kasutada, aga sellest pole vähimatki kasu. Maa läheneb kiiruga, tal on surma hirm ning ta kahetseb...

Aeg-ajalt kahetseme ehk meiegi. Kes käskis meil ette võtta kõiki neid iseseisvusega seotud sekeldamisi? Oleme nagu Iisrael kõrbes. Kui palju probleeme on tulnud meie ellu! Kui sageli hakkab lootusetus silmade ees virvendama! Kui vähe sarnaneb tõelisus unistustega! Vahel tundub, et võimatu on edasi astuda. Ma tean, et need, kes kes kannavad hinges vabaduse aadet, elavad üle sügavaid kriise. Vahel lepitakse juba hinges kaotusega.

Kuid enne, kui kotkapoeg vastu maad prantsatab, püüab teine lindudest ta kinni ja viib tagasi üles pilvedesse. Ja nii toimub mitme nädala jooksul poegade kukutamine ülevalt alla. See pole muidugi lõbus, aga poegadel tuleb vanemate korraldatud treeningutega leppida. Ja ühel päeval nad märkavad, et kui tiibu ikkagi õigesti sättida, siis on õhk midagi sellist, millele võib tõesti toetuda — see kannab! See on isegi kindlam kui kaljunukil istumine.

Võibolla ei ole me veel lendamist selgeks saanud. Tunneme jätkuvalt, et meid loobitakse. Aga kui me lõpuks oleme õppinud iseseisva rahvana elama; oma vabadust, iseseisvust ja sõltumatust kasutama, siis korraga selgub, et see on elu kõige kindlam alus, millele võib toetuda. Et vabadus ei ole ainult suured sõnad, mida räägitakse peokõnedes, vaid see on tõepoolest üks elamise viis ja kindel korraldus.

Me märkame, et ka Jumala Vaim ja Jumala Vaimu töö ei ole ainult ilusad sõnad ja armastus vaid värsside jaoks. Jumala Vaim on alus, millele võib toetuda ja armastus kõige kandvam jõud.

Kui kotkas on lendama õppinud, siis on ta tõesti vaba. Siis ei ole ta kellestki sõltuv, kõik rikkused on tema päralt, ta on iseseisev. Jeesus ütleb: „Kui Poeg teid vabaks teeb, siis te olete tõesti vabad.“

Kotkad ei karda ka tulevikku. See rahvas, kes on õppinud vabalt ja iseseisvalt elama, ei karda tulevikku. Kui tormid tõusevad, kui taevas kisub pilve ja kui kõik teised loomad poevad peitu, siis lendab kotkas kaljule, klammerdub selle külge ja pöörab pilgu lähenevale tormile vastu.

Tormid tulevadki. Maailma ei tohi idealiseerida. Me teame, et ka selle maailma aeg saab kord otsa. Maa kulub nagu kulub ja maailma algained hävivad tules. Meiegi aeg on piiratud. Aga me ei karda tulevikku. Torm hukutab merel laevu, kisub puid juurtega välja ja lõhub hooneid. Kui see torm aga ulatub kotkani, sirutab kotkas oma tiivad välja. Ja seesama torm, mis kõike muud hävitab, tõstab kotka kõrgemale tumedatest pilvedest, päikesele vastu.

Kui me oleme õppinud elama iseseisva ja jumalakartliku rahvana, siis selle maailma tormid ei hukuta meid, vaid tõstavad meid kõrgemale: kõrgemale surmast ja hävingust, vastu kadumatusele ja igavikule, vastu Jumala riigile.

Õnnistagu Jumal meie rahvast!

Elagu Eesti Vabariik!

Olgu õnnistatud nende naiste ja meeste mälestus, kes iseseisvuse eest võideldes on oma elu andnud.


Joel Luhamets
EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja
EELK Tartu praostkonna praost
EELK Konsistooriumi assessor
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus