NAFTAst (9)
Arvamus 16 Jan 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Juttu pole mitte maaõlist, vaid Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkuleppest, ehk North American Free Trade Agreement'ist, NAFTAst. Esimesel jaanuaril tähistasid Ottawa enesekesksed poliitikud ja bürokraadid kokkuleppe 20. aastapäeva, aastal 1994 sõlmisid Kanada, USA ja Mehhiko lepingu, mis pidi olema igale riigile kasulik, tühistades teatud majanduslikke piire ning teoreetiliselt tehes poliitilised riigipiirid vähemalt majanduslikus mõistes olematuks.

Ent kas tõesti on NAFTA olnud Kanadale kasuks? Vaatleks enne, mida rahvusvahelise kaubanduse minister Ed Fast (või Fast Eddie, mis on ta hüüdnimi olnud noorest peale – P.-Ameerika vastand Kaval-Antsule) ajakirjandusele saatis aasta esimese riikliku pressiteatega.

Minister Fast leidis esmalt, et NAFTAga saavutati turu vabastamine elik liberaliseerimine. (Toonane konservatiivide peaminister Brian Mulroney peab NAFTAt oma valitsuste suurimaks saavutuseks.) Mulroney, USA president George H.W. Bushi ja Mehhiko presidendi Carlos Salinase allkirjadega loodi maailma suurim vabakaubanduse piirkond. Lepingu jõstumisest saadik on Põhja-Ameerika majanduslik tegevus enam kui kahekordistunud, Fasti sõnul on produktiivsus Kanadas kasvanud 14% võrra. Väidetavalt on kõigi kolme liikmesriigi kodanike elu vaid paremaks ja kvaliteetsemaks läinud ja NAFTA olevat Kanada tuleviku majandusplaanide ja kestva jõukuse nurgakiviks.

Fast toonitab, et Kanada rahvamajanduse kogutoodang (ingl. GDP), mis on majandusteadlaste lemmikumaid majandust üldiselt iseloomustavaid näitajaid, on 1994. a saadik tõusnud $1,2 triljoni võrra. Veel olevat tänu lepingule loodud Vahtralehemaal 4,7 miljonit uut töökohta ja lepinguvaheliste riikide kaubanduslik käive on enam kui kolmekordistunud.

Väidetavalt sõltub USAs otseselt 8 miljonit töökohta kaubandusvahekorrast Kanadaga. Peegelpildina olevat 2 miljonit töökohta Kanadas vaid tänu kauplemisele USAga. Fasti sõnul olevat see üks seitsmest töökohast meie riigis. Ning see pole ka mõni ime, naaberriigiga on alati suuremad ja odavamad kaubandusvõimalused. USA-Kanada poliitilist piiri ületab minutis $2,2 miljoni väärtuses kaupa ja teenuseid, päevas niisiis umbes $1,8 miljardit. Veel, Kanada on USA suurim maaõli, tuumakütteainete ja elektriga varustaja.

Igati, vähemalt poliitilisest perspektiivist, vapustavalt suured arvud. Kuid nagu alati, pole Ottawa vabakaubanduslepingu tumedamat külge paljastanud. Kanada kui tõeline heaoluriik – mida nii USA kui Mehhiko pole – on võimaldanud ametiühingute ja üleriiklike hüviste, nagu pensionide jms kaudu oma riigialamatele kui mitte tasemel elu, siis vähemalt tugevat toetust. Tervishoiusüsteem, mis vähemalt Ontarios lonkab, on provintside hallata, aga siiski, selliseid pole ei Mehhikos ega USAs. Ja muidugi ametiühingud, eriti riigisektoris, kes tagavad oma liikmetele märksa kõrgemat sissetulekut, sellist, millest tavaline vabrikutööline Ameerikas võib vaid unistada, on muutunud üha jultunumateks oma nõudmiste ja streikimistega.

Tänu nendele lisakulutustele, tööandja kõrgematele kulutustele, on mitmed rahvusvahelised ettevõtted sulgenud Kanadas vabrikud ning suunanud infrastruktuuri lõuna poole, eriti Mehhikosse, kus palgad on tänapäevani väga madalad ja riiklik korruptsioon vohab.

Kes ei mäletaks, kuidas USA ja Kanada pidid riiklikust kassast leidma raha, et päästa Chrysleri ja General Motorsi hiidautotegijafirmat pankrotist masu algaastal? Kuidas oli NAFTA siis kasuks? Majandusteadlaste hulgas liigub väljend, mis käib ka pankade kohta - too big to fail - liialt suur, et töötamast lakata, pankrotti minna. Ülatoodud näide kinnitab seda, ka USA panganduskriis.

Samas on viimase 20 aasta jooksul vaid rikkad kasu saanud. Selle aja jooksul on suurettevõtete ladviku palgad tõsnud tohutult. Ajakirjanduse järgi on nende palk sel ajavahemikul tõusnud enam kui 125%. 1% saab jõukamaks, keskmine suurettevõtte/ pangapresidendi või peadirektori palk on selline, et 2. jaanuari keskpäevaks olid nad „teeninud" Kanada keskmise töölise aastapalga!

Tuleb ka rõhutada, et NAFTA pole tähendanud lihtsurelikule odavamaid hindu. Autod, bensiin, pea kõik kodumajandustooted on USAs märksa odavamad kui Kanadas. Ning piiri ületades peab turist ikka tollist läbi käima, maksma tariife.

Kuigi NAFTA oli peamiselt mõeldud majanduslikuks stiimuliks ettevõtetele, motivatsiooniks luua näiteks sõsarettevõtteid teises partnerriigis, ei saa kuidagi leida, et majanduslik netoheaolu Kanadas oleks kiiduväärt. Sissetulekud ei pea sammu inflatsiooniga, pankade kasumid aina kasvavad, samas kui väljamakstud protsendid hoiustelt on ka inflatsioonist väiksemad. Kuidas on siis võimalik säästa pensionipõlveks, kui kõik kulud tõusevad?

NAFTA ei vääri paraku neid hosiannasid, mida minister Fast laulis oma pressiteates. Nii nagu Euroopa Liiduski, nõrgemad liikmed hääbuvad, rikkamad – nagu USA NAFTAs – ei arvesta tavasurelikuga. Allakirjutanu pole majandusteadlane ega sugugi liberaalse turumajanduse toetaja, aga NAFTA 20. aastapäev on teatud määral kurvaks näitajaks, kuidas vabaturg võib pahatihti teha enamusele rohkem halba kui head.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus