Eesti Elu
Nädala protree: See meeletu maailm
Inimesed 08 Jul 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Sellel laulul, mille Valter Ojakäär Heldur Karmo sõnadele kirjutas ja Ivo Linna surematuks laulis, ei ole minu tänase loo peategelasega otseselt midagi pistmist. Ometi sobib see oivaliselt tema loo pealkirjaks. Bernhard Jostman, sõpradele Benno, on maailma meeletuks muutumised kaasa elanud, neist muutumistest isiklikult nii rängalt puudutada saanud, et ainult meeletute tegude najal püsima jääda suutnud.

Minu tutvus Bennoga algas 1946. aastal Saksamaal Hanau põgenikelaagris. Elasime poissmeeste toas, kümmekond noort sõnni kambas. Poolpõiki üle koridori oli teine väike tuba, mida kahepeale jagasid Benno ja ta sõber Eduard Trauss. Benno töötas UNRRA veoautojuhina, ta pead ehtis mitut laadi meistrimehe oreool. Vabal ajal jõi viina nagu vett ja tema uljaist karutempudest kõlises kogu laager. Nüüd veedab ta Niagara-on-the-lake’i väikelinna rahus pensionäri- ja lesepõlve.

Kokku viis meid hiljuti ühine nostalgia. Benno vajas pihiisa ja mina põdesin kuulamisvajadust, imesin tema heietusi endasse nagu käsn. Vestlesime Karmo laulutekstid elavaks: kes tahaks veel kadunut tagasi tuua / ja minuga jahedast allikast juua?/ Kes kõnniks mu käekõrval rohtunud radu / ja otsiks koos minuga päikest ja sadu? Sõna on Bennol:

„Olen tsaariaegne mees. Sündisin 10. jaanuaril 1918 Narva-Jõesuus, Eesti Vabariik polnud siis veel välja kuulutatud. Vanaemal oli neli kerget suvitusmaja, isa oli õppinud Venemaal päevapiltnikuks. Väiksena rääkisin ainult saksa keelt, vanaema oli vähe saksik. Esimese maailmasõja ajal üle piiri tulnud vene emigrantide lastega mängides õppisin ka vene keele ära. Kui tuli kooliaeg, sain kuulda, mida Saksamaast räägiti ja kuidas sakslasi taga kiruti, siis ma enam saksa keelt rääkida ei tahtnud. Koolis ei õppinud ka, sest rääkida juba oskasin ja kirjamees ma polnud. Rahuldava sain ikka kuidagi kätte.

Pärast algkooli tahtsin Narva tööstuskooli minna, kuid olin liiga väike. Isale öeldi, et las kasvab veel aasta, siis vaatame. Aga kooli juures oli üks täiendusklass, seal siis õppisin puutööd. Kui läksin tööstuskooli, oli meid 55 õpilast. Neist lõpetas kaheksa – viis raua- ja kolm puutööosakonna. Meil oli kõva kursus. Kolm aastat õppisime, neljandal tegime proovitöö. Minu proovitööks oli freespink, selle tegime sõbraga kahe peale valmis.

Läksin Sillamäe õlivabrikusse tööd otsima. Meister küsis, kas kool on lõpetatud. Tõmbasin taskust diplomi, kuid meister ei heitnud sellele pilkugi. Ütles, et küll me näeme, mis mees sa oled. Sain luksepatöökojas paar aastat töötada, siis algas kaitseväeteenistus. Läksin autotankide rügementi, tegin noorteaja ära, siis tuli tehniline kursus, lõpetasin nooremseersandina.

Kui punased võimu üle võtsid, magasime riietes – põlesime ihast vastu hakata. Kui selgus, et vastupanu ei osutata, avaldas üks ohvitser arvamust, et eks nad ikka tule vähemalt lahingukorras, ahelikus, mitte lihtsalt ei marsi sisse. Aga just nii nad tulid, meid pandi veel tee äärde valvesse, kuid relvadeta, ja kästi olla nende vastu hästi viisakad. Meeleolu oli selline, et tapa end või maha. Ja häbematud olid nad ka, korraldasid meile koosolekuid ja ahvatlesid rääkima. Seletasid, kuidas nad meie palvel olid otsustanud meile appi tulla. Tuletasid kaastundlikult meelde, kuidas me kodanlise valitsuse ajal pidime väljavisatud solgist toituma. Ja rõõmustasid koos meiega, et nüüd tohime ka ohvitseride kasiinosse sisse astuda, mis meile varem oli keelatud. Kas küsimusi on? Ei, küsimusi meil ei olnud. Vastuseid oli kuhjaga, kuid need tuli jätta hammaste taha.

See kõik leidis aset Männikul. Saabus päev, mil pidime uuele valitsusele andma oma sõdurivande. Hing oli läbielatust hell ja sõrmed pidevast käte rusikashoidmisest krambistunud, mõtlesin, et igal asjal on piir – ei anna! Eks teised noored tulipead mõtlesid sama, kuid siis saime kapten Pütsepalt isalikult noomida. Pütsep tasakaaluka ohvitserina lausus: „Mina olen andnud vande Vene tsaarile, olen andnud Eesti Vabariigile ja annan selle ka praegusele võimule. Mis mu südames peitub, seda tean mina. Ärge olge lollid ega laske end mingist rumalast trotsist maha tappa. Teie elud on rohkem väärt.“

Aruka ohvitseri kainestavad sõnad mõjusid. Rivistusime üles ja andsime vande nagu kord ja kohus. Ning siis saabus üllatus, vähemalt mulle – rivi ette ilmus tsiviilriides mees, kes soovis meile uue valitsuse poolt õnne. Seda meest ma tundsin. Tema tutvustamiseks pean astuma sammukese tagasi, Sillamäe õlivabrikusse.

Sillamäel pandi mind eestööliseks, kuna mul olid meistripaberid. Seesama meie nüüdne õnnitleja, Petersoni-nimeline, töötas koos grupi teistega minu käe all. Ta oli väikest kasvu, lahke armas mehekene ja tubli töömees, kuid kartis kõrgust. Kolmandast tuhvist kõrgemale keeldus minemast. Tal oli ka kombeks alatasa kergitada pükse ja teised hakkasid teda narrima. Ühel hommikul olid poisid kinnitanud ta tööriiete külge veerandtollisest rauast käepidemed. Kui mees selle riideid selga ajades avastas, hakkas ta nutma. Mina astusin ta kaitseks välja ja noomisin kaastöölised läbi, et mees tunneb hästi tööd, tühja see kõrgusekartus. Poisid respekteerisid mind ja jätsid ta rahule.

Öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata ja minu karistus saabus varsti. Pärast vandeandmist
tuli Peterson koos komissariga, osutas minule ja lausus: „Siin on mees, keda te võite usaldada.“ Karistusmäära suurust ma siis veel ei taibanud.

Paar nädalat hiljem äratas korrapidaja mind ühel ööl ja saatis hoovi peale kontorisse, kus oli alati vähemalt kirjutaja kohal. See juhatas mind ühe vene leitnandi ukse taha. Koputasin, astusin sisse, andsin sõjaväeliselt au ja raporteerisin eesti keeles. Leitnant kandis NKVD mütsi, küsis, kas ma vene keelt valdan. Vastasin, et jah, kuid ainult suuliselt. Mulle ulatati paber, kuhu pidin kirjutama oma isikuandmed. Kästi ka pilt teha. Vastasin, et mul pole raha. Öeldi, et just saite palka, sellest jätkub pildi tegemiseks. Mult võeti allkiri, et oma kohustuste mittetäitmise korral tabab mind Nõukogude Liidu raske karistus, ehk isegi surmanuhtlus. Küsisin, mis on mu ülesanded. Leitnant teatas, et paljud eestlased olevat nende vastu, minu kohus on need avastada. Küsisin, kust nad seda teavad ja miks nad nii kindlad on, et minagi nende hulka ei kuulu. Vastas üleolevalt, et teavad minust kõike. Määras umbes nädala pärast uue kohtumise.

Mind viidi vahepeal üle teise osakonda.Töötasin automootorite kallal otse kommunistide pesas, Pagari tänaval. Tollal ei teadnud ma midagi nende kurikuulsast keldrist, ei märganud seal midagi erilist ega mõistnud kahtlustada. Kohtusime leitnandiga paar korda veel. Taipasin, millisesse võrku olen mässitud, kuid mängisin lolli ja kinnitasin, et ma pole midagi kahtlast näinud ega kuulnud. Sain hoiatusi, lõpuks üsna karmi ja ühemõttelise. Öeldi, et ma vist ei saa asjadest aru. Kui neile on saabunud raport, kus mind on tunnistajana üles antud, siis pean ka mina mainitud asjast teadlik olema. Miks ma pole raporteerinud? Läksin hirmu täis, ei osanud arvata, kes mind jälitab. Järgmise kohtumise puhul julgesin tähendada, et pean kasarmust lahkumiseks komissarilt luba küsima. Sain vastuseks, et pole tarvis midagi küsida, pean ka komissaril silma peal hoidma.

Nüüd oli mulle selge, et pean põgenema. Ma ei julgenud ka kedagi hoiatada. Ühe leitnandi puhul tegin seda siiski. See käskis mul temast eemale hoiduda.

Algas sõda. Teadsin, et mul kohale jääda polnud enam võimalik. Mehi hakati juba Venemaale viima. Otsisin kokku neli ustavat meest, kellega koos põgeneda. Üks oli relvur, see muretses meile püstolid. Mul oli staabis paar tuttavat ohvitseri, palusin neil kirjutada mõne kiirteate, mida mina kullerina läheksin edasi toimetama. Templi lõi kirjale sama leitnant, keda olin hoiatanud.

Läksime mootorratastel kirju viima. Meie kasutuses olid rahvalt rekvireeritud sõidukid. Minul oli NSU, mu selja taga sõitval sõbral oli Harley. Võtsime suuna Läänemaale, kus elas ühe kaaslase onu. Enne käisin veel Tallinnas pruudiga jumalaga jätmas ja teda julgustamas, et hakkame vastu ja varsti on ehk sakslased siin.

Asusime teele. Mina sõitsin ees. Leppisime kokku, et kui meid kinni peetakse, jälgitagu mind. Kui viskun külili, andku minu selja tagant viibimatult tuld. Tee möödus lennuväljast, mille olemasolust me ei teadnud. Õhtuhämaruses peatas meid vahipost, kuid see lasi meid templitega kirju nähes läbi. Pimedas jõudsime Läänemaale ja sõbra onu juurde. See laitis maha liiga maantee läheduses viibimise, kust tankid pidevalt mööda voorivad. Juhatas meid metsa. Esimese eluaseme tegime sõbraga kahe peale, okstest onni puude vahele. Oli lõpmata hea tunne – olin vaba!

Mõtlesin, et pean emale kirjutama. Läksin metsast välja kirjutusmaterjali otsima. Püstol oli mul taskus – 9 mm belgia FN, teises kaks padrunikarpi. Äkki märkasin pea kohal tiirlemas lennukit. Samas ilmusid teele kaks ratsameest. Lennukit nähes tõmbusid nad majade varju, siis ratsutasid edasi. Lasin nad mööda, hüppasin üle kivide teele ja kohe tuli kolmas – vene patrull, laskevalmis kone käes. Jäin rahulikuks, lükkasin püstolipära tahapoole, et välja ei paistaks, jäin seisma ja patsutasin hobust ninale. Teisel pool teed oli talumaja, seal lüpsid naised lehmi ja kukkusid hädaldama, et nüüd lastakse mind maha. Patrull nõudis minult dokumente. Osutasin maja poole ja vastasin, et dokumentide nägemiseks peate sinna tulema. See kõik tuli mul kuidagi automaatselt, ei mingit pabistamist. Venelane käskis kõigile öelda, et dokumendid olgu ka magades padja all, alati käepärast, ja ratsutas edasi. Oli korraks tahtmine talle tinauba järele saata, kuid kohe taipasin selle mõttetust. Karistuseks oleks võidud kogu küla hävitada. Mul oli õnne, et eluga pääsesin. Mõtlesin, et siin pidi Jumala käsi mängus olema.

Elasime metsas koos kohalike mobilisatsioonialustega. Pidasin noormeestele kõne, keelitades neid mitte minema. Minu jutt mõjus, keegi ei läinud. Süüa saime kohalikelt talunikelt. Läheduses oli pood, kust tõime sigarette. Seal õppisin ka suitsetama. Vahel käisime kommunistide pooldajaid hirmutamas. Ega me muud ei teinud, kui lasime maja läheduses mõned paugud. Eks noored poisid olid ikka kartlikud ka oma vilumatuses. Korra juhtus, et keegi kuulis keti kõlinat ja karjus: tulevad! Panime ajama, üks jooksis ähmiga vastu puud. Mina hiilisin tagasi olukorda kontrollima ja nägin, et üks hobune oli lahti saanud ja tuli joostes, kett kõlises mööda maad.“

(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus