Igapäevaelu akadeemilises maailmas kahe keele õpetajana

Küsimustele vastab keeleõpetaja Marju Toomsalu, programmidirektor Ryersoni Ülikoolis ja eesti keele lektor Toronto Ülikoolis

Olete oma esimese kraadi omandanud Eestis, inglise filoloogias. Pole vist väga tavaline, et teiselt maalt tulnud inimene saab eduka töökoha Kanadas inglise keele õpetamise alal? Kindlasti on selle taga suur töötahe ja õppimisvõime. Kas soovite natuke rääkida oma tagapõhjast ja karjäärist?

Sissejuhatuseks: endast ma rääkida ei armasta, veel vähem meeldib mulle foto peale jääda.

Olen kogu oma teadliku elu elanud ümbritsetuna koolist, õpetamisest ja hariduselust, aga ma pole ei tuntud teadlane ega kuulus professor. Varakult teadsin (võib olla ma ise ei teadnud, aga teised teadsid küll), et lähen ülikooli inglise keelt ja kirjandust õppima ja samuti mäletan, et õppimine pole mulle kunagi raskusi valmistanud. Seda küll väikeste eranditega: ma pole õppinud armastama maapähklivõid ja hamburgereid, samuti on mulle siiamaani vastukarva see, et siinne kultuur ja konkurents lausa nõuavad, et inimesed ennast pidevalt kiidaksid ning oma saavutusi esile tõstaksid. Väikeses Eestis polnud see vähemalt õpetajatele kohustuslik: hea õpetaja maine käis temast ees. Olen kolmanda generatsiooni keeleõpetaja, eks seegi mängis minu valikus tähtsat rolli. Veel mainiksin, et minu erialal (inglise keele õpetamine teise keelena) on Torontos palju neid, kellele see pole esimene ega emakeel ja kes pole Kanadas sündinud ja kasvanud, kõigil loomulikult Kanada kvalifikatsioon juurde õpitud. Et seda tööd hästi teha, on vajalik omandada nn. metalingvistiline mõtlemine, mis võimaldab õpetajal aru saada ja ennetada teisekeelse õppija vigu. Seda oskust võib vaadelda ka kui võimet liigitada ja võrrelda, tähele panna erinevusi ja sarnasusi ning seda arendab pädev keeleõpetaja ka oma õpilastes.

Minu töine elu lühidalt: peale Tartu Ülikooli lõpetamist õpetasin Tallinna Tehnikaülikoolis ja mujal täiskasvanutele inglise keelt. Enne Torontosse tulekut astusin Tartus aspirantuuri, aga peale kohustuslike eksamite sooritamist selgus, et dissertatsiooni teemat mul endal valida ei lubata ning et kandidaaditöö inglise keele alal tuleb kirjutada vene keeles. Pean tunnistama, et vene keeles kirjutamine poleks mul sugugi kergelt tulnud, nii et oli vaja kergem variant leida! Olin kursis uurimistööga rakenduslingvistika valdkonnas ning eriti imponeeris mulle mõnede OISE (Ontario Institute for Studies in Education) õppejõudude uurimistöö ja nii ma siis seadsingi sihid Toronto suunas.

1990.a. sügisel alustasingi magistriõpinguid OISE-s. See poleks võimalikuks osutunud mitmete Toronto eestlaste abita. Suur tänu teile kõigile! Tahaksin siinkohal rõhutada, et just Kanadas omandatud haridus võimaldas mul jätkata oma professionaalset elu enam-vähem samalt pulgalt, kus olin olnud Tallinnas, kuigi 10-aastase peetusega. Esimestel aastatel püüdsin küll tööd saada ettekandjana, nõudepesijana ja mitmel teisel praktilisel alal, aga minu kandidatuur ei osutunud sobivaks Kanada kogemuse puudumise tõttu. Nii ma siis olingi sunnitud jääma „oma liistude“ juurde. Küll „õnnestus“ mul Toronto Ülikooli raamatukogus raamatuid sorteerida ja riiulile panna, tegin seda üle 10 aasta õhtuti ja nädalalõppudel. Ja sugugi mitte vastumeelselt, sest tegu oli raamatutega.

Kas oli keeruline jõuda karjääriredelil praegusele positsioonile?


Minu esimene tõeline „Kanada“ töökoht viis mind tagasi koju, Tallinna Ülikooli, kus töötasin eesti keele teise keelena õpetamise spetsialistina CIDA meeskonna koosseisus. Peale seda õpetasin aasta Utah’ Ülikooli magistriprogrammis, siis Toronto Ülikoolis. Aastal 2004, peale mitut aastat Toronto Ülikooli ja Ryersoni Ülikooli vahet pendeldamist, kandideerisin edukalt Ryersoni, kuhu olengi pidama jäänud. Loomulikult on see kõik võtnud energiat ja aega, tihti oma pere ja laste arvelt, aga tänapäeval peetakse enesestmõistetavaks, et inimesed töötavad pikki päevi ja nädalalõppe: konkurss on ülitihe ning pinged suured. Selle teema kokkuvõtteks tahaksin öelda, et armastan oma tööd ja olen väga tänulik (ka) saatusele/ juhusele, mis võimaldas mul oma silmaringi laiendada, õppida palju uut ja huvitavat. Arvan, et minu lapsed on mulle ka andeks andnud. Minu ja nendegi maailm on nüüd palju avaram!


Töötate EAL/ESL programmidirektorina Ryersoni Ülikoolis. Palun iseloomustage natuke oma praegust tööd.

Minu esmaülesandeks on hoolitseda inglise keele programmide ja keeleoskuse testimise akadeemilise aspekti eest. Tegelen õppekavade väljatöötamise, õpetamismeetodite uurimise ja rakendusega ning töötan õpetajatega. Pean hoidma ennast kursis uurimistööga keeleõppe-keeletestimise ning hariduse alal üldiselt. Ryersonis on mitu täiendusõppe programmi teistest riikidest emigreerunud professionaalidele, kellega ma teen palju tööd. Peaaegu kõigile neist on inglise keele omandamine nõutud tasemel tõeline proovikivi.


Mida oskate soovitada noortele, kes arvavad, et Eestis omandatud haridusega pole Kanadas palju midagi peale hakata?

Soovitan kõigil rännu- ja immigreerumishuvilistel inglise keel võimalikult ladusalt suhu saada ning samuti soovitan neil Kanadas veidi oma eriala juurde õppida. Ilma läbimõeldud plaanita kogu perega (st. koos lastega) väljamaale seiklema minna ma ei soovita. Mul ei lähe vist kunagi meelest, kuidas minu 6- aastane tütar esimesel suvel ütles peale pikka päeva inglise keele tunnis: „Emme, lähme koju!“ Ja kui ma küsisin, et kuhu me siis täpsemalt peaksime minema, siis vastas ta elutargalt: „Sinna, kus me täna öösel magame.“ Sel suvel kolisime me oma kahe kohvriga 7 korda.


Töötate ka Toronto Ülikoolis E. Tampõllu nim. eesti keele õppetooli lektorina. Kuidas on vahelduseks inglise keele kõrval õpetada ka oma emakeelt?

Iga kord, kui mul õnnestub edukalt konkureerida eesti keele lektori kohale Toronto Ülikoolis, tean, et on tulemas tore õppeaasta; möödunud aasta oli mul viies kord selles rollis olla, kolmas voor õpetada algajate kursust. Eesti keele õpetamine on väga nõudlik ja töömahukas, aga ma teen seda suure vaimustusega. Eesti keelt tulevad noored õppima omal vabal tahtel ja nad on väga motiveeritud, samas kui inglise keele õppijatel Kanada ülikoolis tahet napib, sest enda arvates oskavad nad juba inglise keelt piisavalt hästi ja saavad elus niigi hakkama…

Mulle teeb suurt rõõmu, et iga algkursusega lisandub Kanadas eesti keele rääkijaid! Keele õpetamine lubab kasutada väga erinevaid õppemeetodeid ja meediume - muusika, film, televisioon ja internet muudavad tunnid interaktiivseiks ja sisukaiks ning aitavad alal hoida õpilaste huvi. Õpetades eesti keelt inglise keele rääkijatele saan ära kasutada oma üsna põhjalikke teadmisi inglise keele alal ja seega muuta eesti keele õppimise veidi kergemaks. Enamik noortest, kes pole peale inglise keele teisi keeli õppinud, või on seda teinud ainult minimaalselt, ei tea palju lingvistika terminitest, niisiis tuleb rohkem rõhku panna näidetele. Näiteks omastavat käänet saab edukalt seletada ingliskeelsete isikuliste asesõnade käänamise abil; ma- ja da-tegevusnime kasutamise lihtsamaid vorme on hea seletada skeemi alus-öeldis-sihitis abil. Tihti kerkivad keelevormi või väljendi tõlgendamisel huvitavad küsimused. Vanasõnale „Käbi ei kuku kännust kaugele“ reageeriti järgnevalt – aga miks me räägime kännust, kännu külge ju enam käbid ei kasva! Õpilastele ei istu ka ütlemine „Kes ees, see mees!“ Lugeja ehk arvab ise ära, miks. Kui ma aga enne eksamit ütlesin: „Pill tuleb pika ilu peale!“, siis üliõpilased arvasid, et see ei olnud minust ilus (niimoodi öelda). Küllap neil oli õigus, aga ma ei saanud kasutamata jätta võimalust selle ütlemise konteksti seletada.

Kes on need üliõpilased, kes õpivad Toronto Ülikoolis eesti keelt? Kõikidel vist ei olegi Eesti tagapõhja, vaid ainult suur huvi meie keele ja kultuuri vastu?

Nagu ma juba mainisin, kõige huvitavam osa on aga õpilased ise; enamik neist on eesti juurtega, kuid siiski mitte kõik. Vahel tullakse eesti keelt õppima selleks, et aru saada, mida tädi, onu või vanavanemad räägivad. Paljud on juba aastaid eesti ühiskonnas tegevad olnud ning leiavad, et eesti keele oskuse parandamine aitab neid nende ettevõtmistes. On neid, kes tuttavate või sõprade kaudu on leidnud tee kas eesti kunsti või muusika juurde ning tahavad seda teadmist süvendada.

Eesti keele õppijate hulgas on alati lingvistika üliõpilasi; sageli ka neid, kes juba valdavad mitut keelt ja tahavad siis ühe (eksootilise!) keele juurde õppida. Tänavuses grupis (13 inimest) oli kaks Kanadas sündinud inglise/prantsuse keele kõnelejat, ühel oli rumeenia tagapõhi ja ühel noormehel oli emakeeleks hiina keel. Kaks selle aasta õppurit loodavad peale järgmist aastat, olles lõpetanud kesktaseme (EST 200Y) eesti keele kursuse, veeta aasta Tartu Ülikoolis vahetusüliõpilastena. Nad kõik olid tublid ja toredad ja aasta lõpus oli tore lugeda nende kirjatöid ning tunda rõõmu nende keeleoskusest!
Olgem ausad: kui noored inimesed on nii vaprad, et võtavad ette sellise keele õppimise, kus näiteks „vaadake neid ilusaid noori poisse,“ (mitmuse osastava käände lõpud), või „mina armastan seda karmi külma kliimat“ (ainsuse osastava käände lõpud) pole sugugi erandlikud, siis peab nende ees mütsi maha võtma ja samuti aru saama nende reaktsioonist paljudele eesti keele grammatika vormidele.
Pean kohe ütlema, et eelöeldu ei tähenda, et eesti keele kursusel ainult grammatikat õpitakse - me räägime eesti ajaloost ja kultuurist, kuulame kaasaegset muusikat, loeme luulet ja lihtsamat proosat, harjutame igapäeva situatsioonides kõnelemist ning käime miniõppeekskursioonidel.
Teise aasta kursusele on oodatud need õppijad, kellele on eesti keel veidi tuttavam, kuid kelle sõnavara ja grammatika nõuavad veel tublisti tööd. Kui kellelgi on plaanis järgmisel sügisel Toronto Ülikoolis eesti keelt õppida ja nad pole kindlad, kas nende tase sobib teise aasta kursusega, palun võtke minuga ühendust ( ). Kursusel on võimalik osaleda ka vabakuulajana, informatsiooni selle kohta saab Toronto Ülikooli Slaavi keelte osakonnast.


Kui palju olete Torontos seotud eestlusega ja kuidas vaatate siinse eestluse tulevikule?

Ükskõik kuidas pidi ma seda asja vaatan, eestlusega olen ma igaveseks seotud, sõltumata sellest, kas ma elan Tapal, Transilvaanias või Torontos, seda lihtsal põhjusel, et sündisin ja kasvasin üles eestlasena. Kahe eesti filoloogi lapsena pole mul sellest pääsu ! Olen tihedalt kontaktis oma perekonna ja sõpradega Eestis, põhiliselt küll interneti vahendusel, sest visiitideks pole ei raha ega aega. Esimesed kümme aastat olin täielikult hõivatud toimetulekuga, ning algaastatel, kui me polnud veel taotlenud elamisluba Kanadas, olime ikka tagasiminejad, st. Eestis elavad eestlased. Ajast veel nii palju, et siiani läheb enamus sellest töö peale. Nagu minu peres on kombeks olnud, olen ka mina terve elu mitme töökohaga rakkes olnud, suvelgi saan kõige rohkem kaks nädalat puhkust võtta ja isegi siis peab sülearvuti pidevalt ligi olema, et oma tööasjadega kursis olla. Nii ongi juhtunud, et Eesti ühiskonnas Torontos tuntakse mind rohkem minu laste kaudu: „Kas te olete selle silmaarsti/massazhiterapeudi ema?“

Kui aega saan (loe: kui õnnestub õhtu tööst vabaks jätta), laulan (Ööbiku) kooris või osalen mõnel muul üritusel, käin tütrepojaga eesti lasteaias jms. Mul on mitmeid eesti sõpru, nii uustulnukaid kui ka siin sündinuid, kellega me rõõmsalt naudime muude tegevuste kõrval ka eesti keeles suhtlemist. Loodan, et tuleb ka aeg, millal mul jääb rohkem aega eesti ühiskonnas osalemiseks (esialgu on siin küll naerukoht!). Mina usun kindlalt, et eesti ühiskond Torontos kestab, kui mitte just täpselt nendes vormides, mida siinse ühiskonna rajajad paika panid, siis ehk üha uutes, meie nooremale põlvkonnale sobivas vormis. ( Näoraamat-FEISSPUKK!!!)
Omnia mutantur, nihil interit.

Küsis: Kaire Tensuda

Märkmed: