See meeletu maailm! Kes avastaks paiga, kus puhata närve / kesk käimata radade hääli ja värve? Heldur Karmo meisterlikud luuleread, mis sündisid generatsiooni jagu hiljem, kahvatuvad Benno läbielamuste ja kõige selle kõrval, mis veel ees. Benno jätkab juttu:
„Kui sakslased tulid, läksin taas kodukanti, tagasi Sillamäe vabrikusse, mul olid seal juba kaheaastased töökogemused. Töötasin ja olin ühtlasi Jõhvi Omakaitses. Kui sakslased Stalingradi alt massiliselt taganesid ja venelased Sinimägede tagant Jõhvi juures läbi murdsid, kiilu sisse lõid, siis jätsime töö sinnapaika, et venelased on tulekul, keda sa siin enam orjad. Mu vend läks koos mu parima sõbraga Soome. Mina ei läinud, mõtlesin, et keegi peab siia ka jääma. Elasin ühes talus Sinimägedest kolme kilomeetri kaugusel. Saksa stukad tulid ja lõid venelased tagasi. Käisin ühe sugulasega metsas, see oli surnud venelasi täis, üks hoidis veel püssi kramplikult peos. Kahurituli oli Sillamäe peal, Sinimägedel käis õudne möll.
Sõitsin Käsmu. Sinna oli jäänud üks väeosa, ühinesin nendega. Nüüd sõitsin juba Harleyga, mis mu Soome putkanud sõbrast maha jäi. Ühel mehel oli vaja kuskile kirja viia ja teine tahtis Rakverre juuksuri juurde minna. Sõitsime, üks sõber külgkorvis, teine mu selja taga. Tee ääres lehvitas keegi, mina lehvitasin vastu ja äkki oli sild ees ning sillal mängisid lapsed. Pidurdamiseks polnud aega, keerasin vastu tee kõrval asuvat kivimüüri, et mitte lastele otsa sõita. Sellised otsused tulevad automaatselt. Külgkorvis sõitnud mees lendas ojasse, minu taga istuja rinnaga vastu kivimüüri, mina õlaga. Tugev nahkkuub kaitses mind, pääsesin suuremat vigastuseta.
Saime kõik oma käigud ikka käidud, kuid mina jäin kollatõvega Rakvere haiglasse. Mu vana väeosa oli Tartus, tahtsin nende juurde, kuid haiglast ei lastud välja, olin palavikus. Vastupidiselt sõduritavadele „tohterdasin“ kraadiklaasil temperatuuri madalamaks ja lahkusin poolvägisi haiglast. Tartu rindel saime lüüa. Pääsesin ühel vankril viimasel hetkel üle Emajõe. Kohe olid venelased teisel pool järel. Kuidagi sain Pärnu, seal lasti just sild õhku.
Pärnus lasti meid „rivitult“ minna – iga mees, kuhu tahtis või heaks arvas. Mööda maanteed saime kuidagi üle Läti piiri, Liibavisse välja. See oli aeg, kus ma kukkusin meeletult jooma. Jõin ja nutsin, nutsin ja jõin, ei mõistnud arvata, mis sellest elust saab. Millelgi ei tundunud olevat enam vähimatki mõtet. Mu sugulane jagas marketendrit, tema kaudu saime viina. Et ma üldse tulema pääsesin, selle eest võlgnen tänu praegu Torontos elavale sõbrale, kellega koos lõpetasime autotankide rügemendis sama kursuse. Tahtsin joobnudpäi marketendri autoga minema sõita. Mind nabiti kinni, pandi kartsa ja tunnimees ukse taha. Sõber oli ühe kindrali autojuht, tema aitas mu välja ning toimetas laeva. Mul olid veel mõned pudelid viina järel, ise kõvasti purjus. Laevamehed viisid mu kohe masinaruumi, seal jõime koos nendega edasi.
Gotenhafeni sadamasse jõudnud, läksin Neuhammeri, kuhu koondati eesti sõdurid. Tahtsin saada relvuriks, kuid asjad läksid teisiti. Grupp mehi saadeti Sloveeniasse allohvitseride kursusele, mina nende hulgas. Kursus leidis aset Ljubljanas, mis tollal kandis saksapärast nimetust Laibach. Keegi ei tahtnud minna, sest tee sinna viis üle Austria, kus venelased kõvasti pommitasid Linzi ja Grazi. Sloveenias pommitasid meid Tito mehed. Saime kõva mahvi, käisime 25 kilomeetrit päevas täies rakmes. Selliselt rännakult naasime poolsurnult.
Mul oli seal siiski üsna lahe elu, sest kapten Matz võttis mind oma tentsikuks ja tõlgiks. Meie hulgas polnud palju häid saksa keele rääkijaid. Sai suure Saksa riigi vara kõrvale löödud nii et aitas, olen ka selles kunstis meistripaberid välja teeninud. Sakslased kurtsid ikka, et kergem on varustada tervet saksa diviisi kui üht eesti kompaniid. Oma püstoli müüsin ka seal viina eest maha ja tegin poistele vägeva õhtu välja. Kojutulekuga oli tegemist, kukkusin üle trepikäsipuu alla.
Öised pommitamised olid nuhtluseks. Häire ajal tuli voodist välja ronida ning joosta kaevikusse. Mina jätsin ühel ööl minemata, pugesin voodi alla. Enne häire lõppu käsutas korrapidaja mind sealt välja. Olin püssi püramiidi unustanud, selle järgi ta mu tabas. Ütlesin, et olen haige. Vastas, et homme hommikul lähed ambulantsi ja olgu Jumal sulle armuline, kui sind terveks tunnistatakse. Läksin, ambulantsis oli mehi kui murdu. Õde torkas mulle kraadiklaasi kaenla alla. Kui tuli kontrollima, näitas see 36,6. Küsis, mida ma nüüd tahan. Vastasin, et tahan arsti näha. Arsti ukse taga karjusin eesti keeles, kas kellelgi pliiatsit on. Sain pliiatsi ja tohterdasin kraadimise tulemuse – 38,8, see polnud suur kunst. Arst kirjutas mulle kaks päeva voodirahu. See oli kahekordne õnn. Pääsesin mitte ainult karistusest, vaid ka veregrupi märgist, mis nende kahe päeva jooksul teistele kaenla alla löödi ja mis hiljem väljarändu takistas.
Selle kapten Matziga sai ikka nalja ka. Pidin ka tema huvides üht-teist „organiseerima“. Kord rääkis, et talle tuleb naiskülaline, oleks lilli vaja. Vastasin, et saab muretsetud, kuid vajan üht meest abiks. Selle jätsin talle ütlemata, et üksi on igav viina võtta. Läksime sõbraga linna, ostsime pudeli, timmisime ära ja asusime koduteele. Poolel teel tuli äkki meelde, et unustasime lilled. Tee läks mööda müüri äärt, sõber upitas mu üles, et vaadata, mis müüri taga. Lillemeri! See oli juudi surnuaed. Ega ma haudu rüüstama ei läinud, müüri ääres oli lilli küllaga. Kui kasarmusse jõudsime, oli kapten minu saagist imponeeritud ja küsis, kus ma nii ilusaid lilli leidsin. Küll aaria tõugu ohvitser vihastas, kui kuulis, et juudi surnuaialt. Aga ega ta seda oma külla tulnud Gretchenile kuulutama hakanud.
Teinekord hakkas ta kala tahtma. Ütlesin, et selleks vajan paari granaati. Vastas, et seda ei saa lubada. Mina jälle, et kahju küll, siis ei saa kala ka lubada. Sain ikka granaadid, loopisin jõkke ja varsti olid kalakesed pinnal, kõhud püsti taeva poole. Enne kui jõudsin otsustada, kuidas nad kätte saada, tuli neile eluvaim sisse ja hakkasid pärivoolu alla triivima. Rabasin särgi seljast, sidusin ridva otsa, moodustasin nii midagi kahvataolist, sumasin vees ja sain vanale hea hulga kalu.
Siis tuli tal isu lambaliha järele. Läksin taluniku juurde ja rääkisin oma loo ära, et soovin lammast. Lubasin head tasu ja hirmutasin, et kui ei saa, sakslased sunnikud rekvireerivad väevõimuga ega maksa midagi. Nad olid üsna kartlikud ja alandlikud, sain kergesti kaubale. Tõmbasin rihma pükstelt ja sidusin lambale kaela, et kasarmusse tirida. Kurat, terve kari tuli järele. Oli tegemist, et neid tagasi ajada, ega ma talumeest paljaks röövida ei tahtnud. Tagasiteel märkasin hoiatussilti – olin kõndinud läbi miinivälja. Sildid olid suunaga teisele poole, seepärast ma neid minnes ei märganud. Lasin lamba lahti ja kupatasin tallu tagasi. Ise läksin teist teed kaugelt ringi ja mõtlesin südametäiega, et päris hea, et ta lambast ilma jäi. Vaevalt oleks ta sloveenile midagi maksnud. Mina oleksin lubades valelikuks jäänud ja riskisin veel eluga.
Kord ööõppusel juhtus mul äpardus, tuli kokkupõrge ühe ausbilderiga. See oli noor tattnina, pidi olema mingi kunstratsutaja, kangesti ennast täis. Kuulipildujaga oli midagi lahti, ei saanud lasta. Lõgistasin luku kallal, kui see nolk kargas juurde ja tahtis mult relva käest rebida. Ma tundsin oma pilli paremini kui tema. Nii kui käed külge pani, nii ma talle äigasin. Ta tõmbus tagasi, kuid hiljem avastasin, et oli ikka ettekande teinud. Kapten Matz kutsus mu enda juurde ja teatas, et karistuseks tuleb mul minna pealt vaatama, kui kaks sakslasest väejooksikut maha lastakse. Mul polnud mingit himu kaitsetute inimeste tapmise juurde tunnistajaks minna. Rääkisin end välja, ütelsin kaptenile, et mu närvid on kodumaa kaotusest liiga pingul. Ta vabastaski mu karistusest. Sain temaga üsna hästi läbi, ta oli austerlane ja päris tore mees.
Ega sloveenid sakslasi ei sallinud, ikka okupandid. Poksivõistlustel elasid oma viha välja. Neil oli häid poksijaid, kolkisid sakslasi mis hirmus.“
(Järgneb)
Nädala portree: See meeletu maailm (2)
Inimesed
TRENDING
